Gastrobar Social (Narva)

Toiduteadlik kamraad teatas uue puhveti avamisest Narvas – sellist soovitust tuleb tõsiselt võtta! Väga hea asukoht linnasüdames, mõnusalt minimalistlik sisekujundus – puhtad plussid. Sisuliselt 0 infot veebis/sotsiaalmeedias, menüü mitte-leitavus – puhtad miinused. Aga need on ilmselt kasvuraskused.

Kesknädalal astusin esimese kundena sisse ja u pooletunnise soorituse jooksul jäin ka ainsaks, seda parem sai aga teeninduskogemus, noorepoolne mees tõi toidud koos asjakohaste seletustega ning oskas vastata ka küsimustele sellise sisulise põhjalikkusega, mis näitab õhinat ja süvenemist.

Tõsi küll, piirilinnale omaselt ei olnud ta seda võimeline tegema eesti keeles, kuid selle asemel pakkus koheselt välja üle minna mitte vene, vaid inglise keelele. Vaadake nüüd uuesti otsa ka asutuse nimele – selline kiri on ka uksel, mis minu nähes pani vähemalt kaks möödujat sammu aeglustama ja veeriva-uuriva ilmega teksti seirama. Hmmm, siin on mingit vastuvoolu ujumise vaibi.

Sedasama vaibi on tunda ka menüüs. Ei mingeid kopkas-odavaid päevapakkumisi, ei mingeid tavapäraseid populaarsus-roogi (nt seljanka või „liha prantsuse moodi“).

Kolmekohalisest supimenüüst tundus kõige põnevam „Roheline veiselihasupp“ (8.-EUR). 15 minutiga saabus lauda puust alusel serveeritud supikauss koos ürdiõliste röstitud halli ciabatta viiludega. Roa visuaal oli tõepoolest piisavalt roheline, et küsisin, mille abil see on saavutatud? Ladus vastus: brokkoli, zukkini, rohelised oad ja spinat. Plusspunkt!

Mõnusa maitseküllase leeme lõhnas oli huvitav kalaline nüanss, mille alusel oletasin, et siin on kasutatud supipõhja vormistamisel austri- või kalakastet (see sobib loomalihaga ju kenasti). Jällegi kiire ja asjatundlik vastus: ei, see on puhas loomakontidest keedetud puljong! Igatahes oli maitse meeldiv, loomaliha kenasti flank-steigina kergelt pruunistatud ja siis ribastatud. Igati asjalik sooritus.

Teise roana küsisin soovitust, kuid sain selle asemel väga asjatundliku seletuse kolme erineva põhiroa erinevuste kohta. Valisin siis ise neist „Chili con carne veiselihaga ja maisiga“ (18.-EUR), mille saabumisega läks u 25 min tellimusest.

Väga omapärase lähenemise kohaselt oli selle köögi tõlgenduses tulemuseks sisuliselt kausitäis põhjalikult peenekiuliseks haudunud loomalihamassi, mille ühte serva oli laotatud paari lusika jagu konservmaisi. Ei mingeid tavapärasei ube vms massi ja odavuse/toitvuse andvaid lisaeemente. Lihtsalt kausitäis maitsvat, mõõdukalt happelist ja leebelt vürtsikat loomalihahautist. Mõnus ju!

Selle roa juurde olemuslikult sobivad lameleiva tükid ja magedavõitu avokaadokaste jätsid mind üsna külmaks ning peale kohustuslikku kontroll-ampsu ka puutumata, kuid see pole kuidagimoodi miinusmärk köögile, markeerin siin vaid nende asjakohase olemasolu pildi täiuse mõttes.

Ahjaa, tavapärase supi-prae-jutu kõrvale: palusin toidu järel endale vormistada pooleteistkordne americano ... ning see ei tekitanud mitte poolt küsimustki teemal et „aga meil seda ju menüüs pole“ või et „kuidas seda teha saaks“. Ei, noorhärra esitas vaid täpsustava pisiküsimuse ja suurepärane kohvi valmis hetkega!

Kokkuvõte igati positiivne. Supipöial sirgub üsna püsti rohkem küll idee ja vormistuse mõttes, ilma samas tireleid viskamata maitsekülluse osas, aga püsti on ta ikkagi. Praepöidla käitumismuster on üsna sama – kulinaarset orgasmi ei saanud, kuid köögi julgus asju veidi teisiti mõtestada ja siis hästi teostada on kiiduväärne. Teeninduspöial heiskab aga end selle puhveti ukse kohale kõigile nähtavaks ning ütleb – siin majas tasuks käia õppetunde võtmas!

Ma väga loodan, et see pisidetail nüüd nende ärihuve ei kahjusta, aga säravaim hetk oli lahkumise eel. Laususin kiitvalt: „teil on siin kõik kuidagi mitte-narvalik“. Ja vastuseks sain: „tänan, me tõesti pingutasime!“

---

lugu ilmus siin