Centrum Bistro (Narva)

Silmasin Narvas ühe vägagi kandilise ja tööstusliku, „Narva Centrum“ nimelise hoone seinal muude siltide vahel kirja „Bistro“ ja suisa hämmeldusin veidi. Jeerum kui ammu pole enam seda sõna kohanud. Nõuka aja lõpul ta meie kanti imbus ning mõjus toonaste sööklate-kohvikute kõrval millegi moodsana ja isegi läänelikuna, ehkki venekeelses kultuuriruumis räägiti muidugi enesekindlalt selle prantsuse sõna vene algupärast.

Tehniline välimus jätkus sama tehnilise sisemusega. Trepist üles minema ei juhatanud küll ükski silt, kuid iseloomulikud lõhna- ja helimärgid. Ning siin ta oligi – tüüpiline kandikusöökla. Seina peal suurte paberilehtedega menüü, milles kõige kallim oli 4-eurone praekala, odavaimad aga 50-sendised piim ja keefir.

Pärastlõunasel ajal oli sööjaid vähe, kogu asjajamine käis kiirelt ning rõõmsa üllatusega sai siinmajas seda isegi eesti keeles teha. Minu algsest valikust ühte rooga küll enam saada polnud ning allejäänudki valikud olid pigem otsakorral – ilmselt on siis tegu populaarse kohaga, millest lõunastajate põhimass enne mind üle käis.

Esimeseks käiguks sai valitud „külm boršš“ (2.50) ja selle valikuga läks küll kõik täppi. Soojavõitu kevadpäeval peale pikemat kõndimist mõjus see külm ja karge, meeldivalt värskendavalt hapukas ja kerge kraam tõepoolest oivaliselt. Ribadena hakitud keeduvorst, muna ja kurk ning peet – kõik aus ja ehe, ootuspärane ja üldmeeldiv kraam.

Helpisin kausi rõõmsal meelel tühjaks ja isegi tunnistan, et vat siia supi sisse sobis kausipõhja (enne supi sissekulbitamist) sokutatud hapukoor nii loomuldasa hästi, et ei hakka isegi jaurama mitte. Supi pinnale raputatud hakitud till ja roheline sibul lisas kõigele veel kena hooajase puudutuse ning sellega on minu sellesuvine külmsuppide kogemus kena alguse saanud.

Teise käiguna tuli valikusse „guljašš“ (3.20) ja tatar (1.50). Ainsa salatina leidunud riivporgandi eest huvitaval kombel lisakopikat ei küsitudki. Guljašianumast liha välja koukimisega pidi letitagune proua veidi vaeva nägema, varasematest sööjatest polnud seda leeme sisse kuigi palju järgi jäänud.

See oli nüüd selline tubli lihtne sööklakraam. Ülipehmeks haudunud liha maitses lihtsalt. Mitte ekstra hästi, mitte mingil juhul halvasti, vaid justnimelt lihtsalt. Veidi tomatiselt happeline ja porgandise ühishauduja tõttu magusapoolne pehmekiuline sealiha. Mis siin ikka saab valesti minna? Tatrast ja riivporganist pole põhjust kah nagu eraldi rääkida. Et noh üldiselt neutraalne, aga siiski positiivne mulje.

Kokkuvõte tuleb veidi üllatunud ja veidi positiivne. Kohtuda kuskil nurgataguses tehnilise ja minevikuhõngulise söögikohaga ning saada sellest üsnagi meeldiv toiduelamus – see on ju tore. Supiöial saab isegi üsna püsti olema, eriti roa lihtsa olemuse kontekstis ja meeldiva kevadvärskenduse eest. Praepöidlal pole mingeid põhjuseid ennast horisondist kõrgemale kangutada, aga ka mitte allapoole laskuda – sihuke neutraalne „OK“ värk. Soovitus ... nohh kui rääkida kategoorias „odavalt, kiirelt ja maitsvalt“ kategoorias, siis miks mitte soovitada.

---

lugu ilmus siin