Frida in the Citi (Pärnu)

Pärnus avati üks põnevalt tavatu kontseptsiooniga puhvet. Sain mahti sellest läbi hüpata, kuid tegin ilmselt vea. Proovisin piltlikult öeldes sundida kunstnikku täitma minu tellimust, selmet lasta ennast üllatada. Sain veidi väändes elamuse, kuid lähen seda kindlasti parandama. Seni aga väikese sissejuhatusena kirjeldus kogetust.

Alustame nimest, mille taga on koht või pigem isegi legend. Citi pubi oli ilmselt üks tuntumaid kesklinna kohvik-kõrtse, mis tegutses suisa 24 aastat. Selle sulgumise järel kuus aastat tagasi on nö ajutiste vaheprojektidena (enne krundile uue hoonestuse rajamist) vanasse majja tehtud erinevaid suviseid algatusi, ikka Citi nimetüvel põhinevaid.

Nüüd siis avas selleks suveks end samades ruumides midagi sootuks uut ja põnevat – nimelt Iisraeli toidukultuuri tutvustav Frida in the Citi.

Mis siis selles on tavatut? Aga see, et oma olemuselt peaks see olema ilma menüüta puhvet. Noh umbes nii, et kui sa lähed sõbra juurde aiapeole, siis sa ju ka ei otsi menüüd ja ei esita tellimust, vaid sööd seda, mida ette tuuakse. Lähed mitte korraks kiirele ampsule, vaid ikka terveks õhtupoolikuks, kus pearõhk on heal ajaveetmisel ning toidul on selles kõiges mõnusa fooni loomise roll.

Antud juhul näeks siis sooritus välja nii, et maksad 40.-EUR inimese kohta ning sulle tuuakse riburada pidi 15 eelrooga ning siis kunagi lõpuks ka kunagi pearoog. Mõistagi võtaks see kokku ikka tublid mitu tundi ... aga vat neid mitut tundi mul parasjagu polnudki.

Kuna puhveti korraldajad olid sellist olukorda ette näinud, siis nad olid targu ruumi jaganud kaheks – ühel pool baar ja teises resto. Baari poolel on lisaks keelekastele olemas ka lühike menüü, millest on võimalik samast köögist võimalik erinevaid palakesi tellida, nii et ma siis läksingi selle täis-elamuse asemel lihtsama vastupanu teed.

Suppe selles majas kahjuks hetkel üleüldse ei pakuta, ehkki jutuka proua vastusest mu küsimusele jäi mulje, et võibolla nad siiski võtavad ka midagi sellist plaani. Igatahes võtsin siis esimeseks käiguks „Falafeli salat“ (8.-EUR), mis jõudis minuni u 5 minutiga.

Visuaalselt nägi toit välja vägagi efektne – filotainast kausi sisse kuhjatud värske värviline kraam, mis oli üle nõristatud jogurtilise kastmega mõjus kui värskusepahvak soojal suvepäeval. Kausi alla sokutatud lusikatäis hummust oli roa parim osa – selle intensiivne tahhiinine eetrlikkus täitis suu ja pool pead. Krõbedad-rabedad roheka ürdiseguse sisuga falafelid olid veidi ootamatult küpsetatud pisimuffinitena vormides, kuid see vormiline detail ei muutnud neid sisuliselt kuidagi tavatumaks. Salati happelist-äädikast kastet leevendas eelmainitud jogurtiline lisand, nii et ülmulje oli päris hea.

Ahjaa, oma-algatuslikult oli köök taldrikule lisanud ka kausikese soojade oliividega – soojus pidavat paremini avama oliivide maitset. Kuna samas kausis oli ka paar pisikest marineeritud piprakest, siis minu jaoks avanes kogu ampsuke hoopis laheda vürtsise pauguga maitsenäsadele.

No vat ja nüüd teise käiguga tegin ma selle vea, mida alguses mainisin. Tellisin „Veiseliha eine“ (14.-EUR), mis pidanuks algupäraselt olema serveeritud kas kartuli või kuskusiga. Mina aga palusin see ballast asendada mingi salatiga, mida proua ka rõõmsasti aktsepteeris.

U kolmekümne minutiga saabuski siis taldrikutäis, millel rõõmsavärvilise kuhjatisena domineeris ... seesama salatisegu, mis moodustas ka esimese käigu põhiosa. Nohh ega see poleks ju probleem omaette, kuid kuna nüüd puudus sellel jogurtine lisakaste, siis seekord jäi äädikane pool jõhkralt domineerima ning mattis kõik muu. Väheldane lihariba nägi oma õiges küpsusastmes välja ilus ja tore, kuid paraku oli ropult ülesoolatud. Pisike tilgake jõuliselt särtsakat sinepit ei lasknud end sobitada ei maruäädikase salati ega samasoolase liha leevendajaks.

Kirusin ennast mõttes, oletades et võibolla oleks algupäraselt pakutud kuskus või kartul siiski siia taldrikule paremini sobinud. Aga praegusel kujul ... jäi paraku see taldrikutäis minust üsna narrilt poolsööduks. Köök pakkus küll kompensatsiooniks midagi magusat võtta, kuid magusasoolikat mul praktiliselt pole.

Kokkuvõte saab olema veidi ebamäärane. Jah, see koht intrigeeris mind nii, et soovitan mitte korrata minu viga. Mitte minna kiirele ampsule, vaid minge sinna pikale einele ja kindlasti koos seltskonnaga.

---

lugu ilmus siin