Pommu. Munataim. Aubergeine. Baklažaan. Võibolla on mõni nimi veel, mulle on suupärane see viimane. Nii nime kui sisu poolest. Tõsi küll, ega sellel lillakestalisel tegelasel endal suuremat maitset pole, kuid neid saab seda paremini siia lisada oma äranägemise järgi.
Et siis lõikad tegelase pooleks, teed noaga risti-rästi pindmised sälgud sisse (nii et põhja läbi ei lõika), piserdad veidi õli peale ning soovi korral ka soola-pipart, ehkki otse ei pea, kui järgmise lisakatted on piisavalt maitseküllased. Kõmdi ahju / kuumaõhufritüüri. 200 kraadi ja 45 minutit oli peaaegu liiga palju, pealispind hakkas pisut liiga tumedaks muutuma. Aga see-eest ei olnud mingit jändamist ennem soola abil liigse vedeliku välja nõrutamisega - kõik liigne auras ise ära, järele jäi ehk pool algsest massist.
Tekkinud ruudustik on kui loodud, et sinna vahele saaks imbuda sulajuust, onju. Novat, selleks siis jälle 200 kraadi, ainult et seekord 5 minutit. Enamasti soovitatakse sinna ka mingit ballasti surada riisi või kikerherneste vms näol, kuid mina seda vajalikuks ei pidanud.
Nüüd siis lõpuks laota küpsenud viljakese pinnale nt tomatist-ürdist-vürtsikat hakklihakastet. Aga ei pea, võib ka lihsalt niisama süüa, kasvõi lusikaga krõbeäärseks küpsenud loomuliku kausikese seest kaapides, kui kesta ennast süüa ei taha. Mingi salatike sobib ka alati kõrvale.
Novat, kokku siis u tunni ajaga, aga jube vähese vaevaga üks mõnus kerge ja meeldivalt teistsugune toidukord kardula ja kastme asemele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment