Kuurort (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuu vana ukhke sanatooriumihoone on nüüdseks ümber korraldatud spa’ks ja tervitab vestibüüli astudes kloorilõhnaga. Õnneks see aroom ei ulatu neljanda korruseni, kus on end sisse seadnud puhvet nimega Kuurort.

Kas on asi selles, et kuurordihooaeg pole veel alanud, või milleski muus, igatahes olen kolmapäeva õhtupoolikul sinna sisse astudes ainuke klient. Noh, minu seisukohalt on see mõistagi hea, ainult et kahju on sellist vaatepilti alati silmitseda – justkui kaunis daam seisaks üksi keset ballisaali oma parimas kleidis ... ja kedagi pole teda imetlemas.

Menüü oli asjalikult lühike, mis jätab alati väga palju parema mulje kui kümnetesse nimetustesse ulatuv uhkustav loend. Hea köök peabki keskenduma, mitte lubama valmistada kõiki maailma roogasid.

Suppe oli valikus siiski kaks ja õnneks üks nendest ei olnud püreesupp – sinna siis näpuga näitasingi. „Klassikaline puravikusupp odrakruubi ja hapukoorega“ (8.-EUR). Rõõm, suisa rõõm kohe, sest mõnigi kord on alternatiivide puudumisel tulnud ka püreestatud seenesuppe süüa – need võivad isegi maitsvad olla, kuid esteetilised ei saa need pruunid plögad olla parimagi tahtmise korral.

Tellimuse täitmisega läks aega u 10 minutit ning supikausi lähenemisest andis jub eemalt märku suurepärane seenelõhn. Visuaali osas oli samuti kõik korras. Puuplaadil oli taldrikust eraldi kausikeses serveeritud hapukoor ja natukese rohelist dekoori.

Ehe, puhas ja tugev soolaseene maitse koos vähese köögiviljase magususega – see mõjus lihtsa, kuid meisterliku maitseteosena. Noh olgu nõks soolane see võibolla oli, aga nüüd ütleks ma ka esimest korda, et hapukoor täitis oma funktsiooni – lusikaotsaga seda juurde ampsates sai maitsetasakaalu kenasti paika.

Seened, sibul ja porgand – ega rohkem siin taldrikus polnudki. Odrakruupe ma veidral kombel ei täheldanud, kuid võimalik et nad olid niiii pehmeks haudunud, et jäid lihtsalt märkamatuks. Igatahes sain taldrikule järgi tulnud neiule öelda „see toit oli imeliselt hea“ ja seejärel nautida piiga naeratust.

Käikude vahel silmitsesin restorani laes pool-lahtiselt irvakil olevat puidust paneeli ja püüdsin ära tabada, et kas see alla kukkudes tabab mõnda lauda või kukub nende vahele.

Teiseks valisin mõneti kõheldes maja kalleima roa: „Mahlakas veisefilee praetud kartuli ja seenekastmega“ (23.-EUR). Kõheldes sellepärast et veiselihaga võib pahatihti alt minna, seda nii koka enda eksimuste kui ka niruvõitu algmaterjali tõttu. Kahjuks nii ka läks.

Igatahes kohkus neiuke alustuseks päris ära, kui ta tellimuse juurde esitas täpsustava küsimuse: „kas soovite liha medium või well-done?“ ja vastuseks kuulis „nii toorelt kui julgete seda pakkuda“. Kuna oletasin, et tütarlapse suured silmad võisid tulla keelebarjäärist, siis kordasin vene keeles sama soovi ja kuulsin vastuseks „oih, rare?“ ja veelgi üllatunumat peavangutust.

20 minutiga saabunud roog rõõmustas alustuseks kena vormistusega, kuid seejärel üllatas pubiliku sisuga – ballasti ehk kartuli rohkusega. Sellise hinnaklassiga restoraniköögi puhul eeldaks pigem minimalismi ... aga noh see on vast ka pisiasi. Teine ja juba sisuline viga oli sellise liharoa juurde hariliku lauanoa pakkumine, see ei lähe mitte!

Kõige suurem puudus ilmnes aga sellesama noa ja liha kokkupuutel. Jah, visuaalselt nägi lahtilõigatud liha ju isegi veenev välja oma pruunistunud kooriku ja punase südamiku vahekorra mõttes, kuid see liha oli ka reetlikult roosa. See tähenab aga et kas liha on korralikult laagerdumata või siis valest tükist lõigatud – korralikult laagerdunud ja sel moel pakkumiseks sobilik liha on mitme tooni võrra tumedam.

Nii juhtuski, et liha kippus noa all taldrikul rulluma, kuna seda lõigata oli keeruline. Närimine vähemalt sama keeruline. Maitsestamise mõttes pretensioone ei ole, seda enam et väga maitsev seenekaste lohutas ka kummisevõitu liha mäludes.

Ütlesin mõne sõnaga oma pretensioonid ka letitagusele piigale, lisades lohutuseks et vähemalt oli kõige lõpuks tellitud tassike kohvi vägagi korralik – nii saime lahku minna vastastikuse naeratusega.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial kiidab sirgel püsti seistes tõepoolest väga hea seenese maitseelamuse eest. Praepöial peab aga kahjuks allapoole näitama, sest isegi väga maitsev seenekaste ei tasanda nirut lihakogemust. Seentega mõistab see puhvet paremini ümber käia kui lihaga, seega tuleb ka soovitus selline poolik ja kahtlev. Et noh proovida ju võib, aga võib ka pettumust kogeda.

---

lugu ilmus siin