Om (Tallinn)

Rotermanni kvartali sees on asju. Ja puhveteid. Koguni niipalju, et kui lähed ühte otsima ja kohe üles ei leia, siis satud teise sisse. Noh ja kui juba sees oled, siis milleks välja minna, onju. Eriti kui soojal kevadisel õhtul on välilauad praktiliselt kõik hõivatud ning sees jällegi mugava kõrgusega lauad vabad.

Minu meelest on kõrgemad, pukktoolidega varustatud lauad väga palju paremad söömiseks kui need variandid, kus sügavale tooli sisse vajununa pead diivanilaua kõrguselt tasapinnalt midagi õngitsema. Aga mitte selleks pole me täna siia kogunenud, et laudadest rääkida, eksju :)

Muuseas, esimest korda sattusin puhvetisse, kus paberkandjal menüüd polegi. Seina peale pole ka midagi sikerdatud. On ainult QR-koodid, mille kaudu satud veebimenüüle. Mõneti mõistlik, sest veebimenüüd saab kiiresti vastavalt vajadusele kohendada.

Moodsat vurhvi asutus defineerib ennast kui „Aasiast inspireeritud restoran Tallinna südalinnas, kus on avatud köök ning põneva valikuga baar.“ Sestap leidub supivalikus kahte sorti ramenit ja kahte sorti Tom Yum’i. Valin „Tai supp hiidkrevettidega Tom Yum Goong; hiidkrevetid, seened, tomatid, punane sibul, koriander“ (11.-EUR).

Ehkki köök pole just väga üle koormatud (välilaudade taga istujad rõhuvad rohkem jookidele), läheb supi saabumisele siiski üle 15 minutit. Aga noh, pole hullu ühti, saingi ühe pikema artikli kenasti läbi loetud.

Väike kausike ei jäta visuaalselt just suuremat asja muljet – pruunaka leeme pinnal hulbivad pruunid šampinjonid ja seesamiseemned. Ja ega ka kausi sisu ei üllata millegi erilisega – nii nagu see supp peab olema hapu ja vürtsikas, nii ta ongi. 4 keskmist mõõtu krevetti on parasjagu krõmpsjad. Terved kirsstomatid, mõned sibulalaastud ja ongi kõik. Huuled võtab mõnusalt õhetama ja nina muutub veidi vesiseks – just täpselt selline vürtsikusetase mida võib juba nautida, kuid ei võta ka õhkama ega tuld purskama.

Teise käiguna võtan veidi kõhklemisi „Tuunikala steik 200g; tuunikala, pruunistatud või kaste, guacamole, wasabi“ (25.-EUR). Kõhklemisi sellepärast, et enamasti saab siinmail üsna tuima tuunikala, olgu siis põhjuseks kehv varustus, valed hoiutingimused või kasinad köögioskused.

Supi toomise hetkel teatas noorhärra, et pearoa saabumisega läheb veel u 10 minutit, tegelikkuses läks u 15 täiendavat minutit – aga ka see on ikkagi väga hea ajastus, mis võimaldab rahulikult esimese käiguga hakkama saada.

No vat see tellimus osutus tõepoolest õnnestunuks! Juba roa visuaal mõjus rahulolevat naeratust esile kutsuvana – oskuslikult küpsetatud, lõigatud ja serveeritud grillijälgedega kala ise, selle pinnale puistatud lendkalamarja efektselt punane dekoor, salatikuhjake, kaks kastmekausikest – kõik see kaasaegsel kiviplaadil. Kaunis, kas pole?

Tõsi küll, veebis oli kirjas ühe kastmena wasabi, kuid selle asemel oli suitsuhõngune magus grillkaste, kuid see on pisiasi. Roa peategelane ehk tuunikala oli oi kui hea! Värske, mahlane ja mõõdukalt maitsestatud. Iga tükike vääris pikemalt mälumist ja nautimist. Proovisin seda täiendada nii kastmete kui mõnusalt krõmpsja salatiga, kuid kala ise oli nii superheas esitluses, et keskendusin sellele ning muudkui noogutasin ja naeratasin.

Kokkuvõte üsna ja üsna kiitev. Supipöial noogutab tunnustavalt autentse teostuse eest, aga ei hüppa ka sellepärast laua tagant kööki kallistama. Praepöial aga teatab tähtsa näoga püsti seistes – nii hästi tehtud tuunikala pole ma veel ilmselt saanudki! Nii et – soovitan, vägagi soovitan!
---
lugu ilmus siin