Hotell Strand restoran (Pärnu)

Pärnu rannarajoon on minu jaoks erilise väärtusega. Olles samas kandis koolis käinud, seostuvad mul siinsete tänavatega ja Tammsaare puiestee tammealleedega lõputud mälestused, millest ma olen otsustanud säilitada ainult häid.

Korraga aga turgatas mulle pähe, et siinkandis paikneva Strand hotelli restoranis ma ju polegi söömas käinud väga palju aastaid ning ammugi pole ma sellest ülevaadet kirjutanud. Saagu see viga nüüd parandatud!

Pärnu mastaabis kolakana mõjuva asutuse välis- ja sisekujundus mõjuvad meeldivalt, olles kõike muud kui enamik nõuka ajal rajatud karphooneid. Mõnus-mahe muusikaline taust, rahulik ja naeratav teenindus lisavad siia meeldiva lisakihi ja ongi heade ootuste foon loodud.

Veel üks positiivne element saabus u 5 min peale tellimuse esitamist saabunud leivataldriku näol. See oli kõike muud, mida see sõna „leivataldrik“ võiks ootuspäraselt pakkuda – selle asemel oli laual kui laulureake „rätiku all palav leib“! Kaks imearmast miniatuurset sooja musta vormileivakest seemnedekoori, maitsevõi ja rukkilille õiepuruga mõjusid mitte ainult ilu- vaid ka maitsemeelt kõditavalt hästi! Mina, kes ma üldiselt leivale väga rõhku ei pane, ampsasin ühe pätsikese tükkhaaval endasse ja naeratasin.

Esimene käik saabus u 10 minuti pealt. „Tomatine krevetisupp; Hiidkrevetisabad | kreemine tomatisupp | ciabatta | ürdid-õli; 10 €“ Väiksema daami suvekübara mõõtu erkvalge taldrik kandis vahvat dekoori – üks väheseid kordi, kui triibud-täpid olid tõepoolest lisaväärtust kandvad, nii balsamico kui rosepiprakillukesed andsid lisaks silmailule ka esmase lõhnaelamuse.

Enamasti väga laisa köögi tunnuseks olev püreesupp oli seekord kõneväärselt hea – tomatipüreele andsid nii head lõhna kui maitset ja lisaks veel ka struktuuri päikesekuivatatud tomati killukesed. Kolm prisket krevetti näitasid oma pannil pruunistunud päevitust ja olid üsna perfektse küpsustastmega. Kuivatatud ciabatteviilakas jäi minust küll praktiliselt puutumata, kuid ma tunnistan selle lisandi kohasust ja esteelist serveeringut.

Teine käik „Hirv; Kaelakarbonaad veinikastmes | kartulipuder | ahjusibulad | aurutatud köögiviljad; 20 €“. Selle saabumisega läks u 30 minutit, mida tuleb tunnistada vägagi heaks ajastuseks, võttes arvesse mh ka pooltäis restorani.

Esmane üllataja oli ülikollane kartulipuder, mis vaatamata oma ebaloomulikult erksale toonile ei maitsenud mitte kuidagi. Seevastu kreemine kastmeke pakkus juba paremat leebekest maitsepaid, võrsekuhjake mahlasust, köögivlijad uljast krõmpsjat rõhkust ja juba tuttav sinilillepuru silmailu. Ahjusibulaks nimetatu mõjus oma pool-keedetud olekus ausalt öeldes kentsakalt, aga mulle sobib sibul praktiliselt igal moel, eriti veel kui ta on kenasti maitsestatud.

Liha osas tekitas tajuhäiret nimetus „kaelakarbonaad“, mille peale ootaks ju midagi pehmet ja läbikasvanut, kuid siin taldrikul oli tubli, ehkki õhuke tükk tihket ja tumedat metsloomaliha. Õnneks oli lauda toodud nuga peaaegu et piisavalt lihanoa vurhvi, nii et sai see tummine tükk piisavalt peenelt viilutatud ja ilma nurisemata nahka pistetud.

Ahjaa, roa suurim üllataja oli õunapuuõie taoline iluasjake, mis osutus jänesekapsalikult hapukaks värskendajaks.

Kokkuvõte suhteliselt positiivne. Supipöidlal ei jää muud üle, kuid käänduda nii püsti, kui püreesupi puhul üleüldse võimalik – siin osutus hea lõppviimistlus määramavaks kui saumikseri kõikelamestav pingutus. Praepöial vaatab ka üldjoontes ülespoole, ehkki ilma ülemäärase vaimustuseta. Omaette nähtusena tekib aga seekord pildile leivapöial, mis hõikab üllatunult üle saali: ka leivast saab teha kunstiteosena mõjuva lisaväärtuse!

---

lugu ilmus siin