Päris. Pagar•Deli•Resto (Tallinn)

Jah, just need neli sõna ongi kokku selle prantsuspärase puhveti nimi, kus see „deli“ tähistab nii sealkandis kui nt britistanis levinud mõistet kohast, kus saab kaasa osta delikatesse.

Uhke ja edevapoolne on selle koha käekiri tõepoolest, luues kõrgendatud ootuste fooni. Ja vaatamata asumisele kaugeltki mitte mõne turistidest kihava tuiksoone ääres, vaid keset Maakri tänavat, on see asutis rahvarohke. Vähemalt oli ta sel kellakahesel teisipäeval, kui suures saalis oli enamik laudu täis ja rahvast tuli ning läks kogu selle umbes tunni aja jooksul, mil mina seal viibisin.

Vaatamata sellele rahvarohkusele leiti mulle kohe ka lauake ja kogu edasine sooritus toimus üsna sujuvalt ning peaaegu veatult.

Esimese käiguna – no mida ikka osatakse prantsuspärases astuses pakkuda: „Prantsuse sibulasupp, comte juust & baguette krutoonid“ (16.-EUR). Eestis on selle lihtsa ja oma olemuselt talupoegliku supi pakkumisega enamasti üks häda ja viletsus, loodame siis seekord parimat.

Umbes 10 minutiga saabubki pisike, tulikuumaks eelsoojendatud potsikuke, mille visuaal on tõepoolest efektne – helevalge ehiskeraamika, kuldkollased krutoonid ja erkroheline veidi närbunud muru. Neid juustuseid saiakrõbinaid on ikka kohe mehemoodi, nii et ainult lusikaga oleks olnud keeruline sellest neutraalse-maitselisest juustust nõrguvast kihist ennast läbi murda – õnneks oli abiks samasse kõrvale koos lusikaga asetatud kahvel. Supp ise osutus hästiteostatud lihtsaks klassikaks – magusaks karamelliseerunud sibulamass ja veinilik hapu moodustasid ootuspärase kombinatsiooni, millele võis ainult kaasa noogutada. Kahju ainult, et selle konsumeerimiseks pidi nii arutul hulgal saia ära sööma – asi, mida ma muidu ei teeks, aga see on juba minu probleem. Igatahes seda vaesemehe suppi oskab siinne köök valmistada täiesti arvestataval tasemel.

Teise käiguna tellin siinkandis harudlasena kõlava „Tuvifilee, röstitud lillkapsa püree, grillitud koonuskapsas, must trühvel & trühvli madeira kaste“ (27.-EUR).

Selle laudatoomise eel juhtub antud külastuse ainukene teenindusapsakas. Lauda toodud kahvel ja lihanuga (plusspunkt õige noa eest) asetatakse otse paljale lauapinnale! See kokkupuude lauaga on ainult pool häda – kuskohast aga peaks kunde endale salvräti leidma? Eriti kui kundel on teatud karvkate näos, mis toidukohas erilist hoolitsust nõuab? J

Roa serveerimine võtab aega u 30 min tellimusest – hea ajastus! Jällegi klassikalise lumivalge keraamika koosmõju toiduvärvidega annab kirka nägemuselamuse.

Hapukas-magus veinine kaste ei toonud küll esile erilist lubatud trühvlimekki, kuid maitses üldmeeldivalt. Ilmselt peab minusugune talupoeg häbenema ja minema kuhugi koolitusele, sest siiani olid minu kokkupuute trühvliga olnud lõhna- ja maitserikkad, see sooritus aga ei tekitanud mingeid elamusi.

Lusikatäis kohevat hallikas-kreemikat vahtu oleks pidanud vastama menüüs mainitud mõistele „Grillitud lillkapsapüree“ – jeeeerum. Mina-talupoeg häbenen ennast veelgi väiksemaks. Mulle lillkapsas meeldib ja kohe väga, tema spetsiifilist õrna, kreemist ja veidi pähklist maitset olen ma seni osanud ainult nautida ... aga see siin oli lihtsalt soolane ja kohev eimiski.

Grillitud koonus-kapsa kolmandik oli samamoodi eelkõige soolamaitseline, efektne riivjuustu ja murulaugukoorik selle peal andis küll kena välimust, kuid jättis üsna külmaks.

Ainuke element, mis selles taldrikutäies oli tõesti maitsev ja meeldejääv oli see vähene tükike tumedat tuviliha, mille küpsusaste oli absoluutselt briljantselt paigas. Jah, ka siin domineeris veidi liialt sool liha enda maitse üle, kuid lihaelamus napist suutäiest oli siiski hea, eelkõige oivalise struktuuri mõttess.

Kokkuvõte kipub olema selline mehhi-poolne. Supipöial on iseenesest üsna püstine – puhtalt köögitehnilises mõttes väga hea sooritus, ehkki ei midagi säravalt erilist. Praepöial jääb üsna neutraalsele tasapinnale ning ka teenindusega võib üldjoontes rahule jääda. Kui ma aga võtan kokku kõrgendatud ootuste fooni, makstud hinna ja toiduelamuse korrutise, ruutjuure ja ristlõike, siis erilist soovituseinnukust ma endas ei tähelda – isegi vanalinnas võib kohata paremaid toiduelamusi mõistlikuma hinnaklassiga.

---

lugu ilmus siin