Armeenia restoran (Pärnu)

Olen sellest Kuninga tänaval asuvast Armeenia restoranist kümneid kordi mööda jalutanud ja alati imestanud, et kas see kunagi avatud ka on? Noh olgu, talvisel ajal on paljud suvituslinna puhvetid suletud, kuid see maja siin on olnud praktiliselt alati kinni ka suvisel ajal. Nüüd aga – ennäe – olid väravad lahti ja muusika mängis kutsuvalt.

Jahedavõitu suvelõpule vaatamata sai mõnusalt väljas istuda ja vahepeal üle päevavarjude rabisevaid vihmasagaraid kuulata. Odav-vakstulised lauakatted olid üldise sumeda atmosfääriga ning enese nimetamisega „restoraniks“ küll mõningases dissonantsis, kuid see on ju siiski pisiasi.

Plastkattes menüü jättis pisut oma sisu poolest veidi hektilise mulje – suur osa toite olid üsna universaalsed siinkandi pubiroad, ilma pretensioonideta armeenialikkusele, noh nt heeringat ja hakkšnitslit jms ei oskaks ma kuidagi armeenia pärandiga seondada.

Õnneks oli kolmekohalises supivaliku üks markeeritud kui „Armeenia supp; riis, kartul, lihapallid, paprika; 6.90“ ning loomulikult selle ma siis valisingi. Tore detailike – tellimuse käigus esitas proua küsimuse: „kas toon supi ennem?“ Kuigi vastus on minu meelest ette teada, siiski pigem küsitagu kui tehtagu serveerimisel vigu.

Ooteajaks kujunes 10 minutit ning siis saabus savipotis selline supp, mis küll pigem tummist hautist meenutas, kuid maitse mõttes oli kõik parimas korras. No kui juba aroom kõnetab sind adžikale omaste ürdiste-vürtsiste nootidega, siis kuidas saakski olla teisiti? Ei see, ei tähenda, et supp oleks mingi vürtsipomm ja vedel tulekahju, kaugel sellest. Aga adžika lõhn ja maitse on siiski asjad, mida mina-mees oskan hinnata ja nautida.

Omaette lustakas nüanss on seotud sellega, et supi kirjelduses on sees mõiste „lihapallid“. Mitmuses, onju. Noh ja neid ongi kaks. Seega mitmuses J Aga kui tõele au anda, siis väga palju rohkem neid kufta/kofta tüüpi suuri palle siia potti poleks ka mahtunud. Nooh olgu, oleks ka kolmanda saanud panna, aga siis oleks muu hääduse jaoks jäänud vähe ruumi.

Kuna praadide nimekirjas polnud ühtegi otseselt armeenialikku rooga, siis liikusin rubriiki „armeenia šašlõkk“ ja valisin sellest kõige kallima ja riskantsema roa „Lambakarbonaadi šašlõkk“ (19.90). Alustuseks tuleb muidugi öelda, et nimetus „armeenia šašlõkk“ on üleüldse vääääääga ebamäärane, sest mis teeb ühest vardalihast just „armeenia“ versiooni, selle üle võivad armeenlased ise minna lõputult vaidlema, rääkimata muude rahvaste käest küsimisest. Aga samas tuleb tunnistada selle köögi ülemvõimu, kelle sööki sööd. Kui nemad ütlevad, et see on armeenia šašlõkk, siis nii ka on.

Miks ma aga ütlesin, et lambašašlõki valik on riskantne värk? Asi selles, et kõik siinkandis tegutsevad köögivardjad kinnitavad, et stabiilse kvaliteediga lambaliha kättesaadavs on problemaatiline ning selle müümine veelgi problemaatilisem. Siinsed sööjad on lihtsalt enamasti lambaliha suhtes lollide eelarvamuste küüsis.

Aga konkreetne minu ette toodu roog oli ebaõnnestumine. Mitte küll kõik, aga põhiosas küll.

Kuna ma palusin ballasti asemel panna endale rohkem salatit, siis oli seda palju ja õnneks maitses hea. Hiljuti hakitud kapsapõhine värske kraam oli mõnusalt maitsestatud ja krõmps. Tomat-kurk õnneks lõhnasid ja maitsesid suve järg ja sellega oli ka kõik korras. Adžika maitses paraku magusalt ja lamedalt, eks seda prooviti tuunida siinsele maitsele vastavaks.

Liha maitsestuse osas pole ühtegi pretensiooni, hea kuivmarinaad oli oma töö kenasti teinud. Kuid paraku liha ise oli kuiv ning tema menetlemisele lisas ainult nördimust nüri lauanuga. Kui mägede poegade restoran ei mõista liha mahlasena hoida ja ei taipa õiget nuga selle juurde anda, siis rikub see ära enamiku külastuse emotsioonidest.

Kokkuvõte seega alla keskmise, supipöidla püstioleku anulleerib ära allapoole näitav praepöial. Soovitada seega ma seda puhvetit ei mõista, ehkki muidu on Kaukaasia köök mulle vägagi kõhtumööda.

---

lugu ilmus siin