Sattusin siia päris õhtustel lõputundidel ning seetõttu pidin leppima asjaoluga, et menüüs toodud guljašš-suppi enam saada polnud ning seega pidin leppima päevasupina välja pakutud seljankaga (4.50). Ütlen „pidin“ seetõttu, et teadsin juba ette aimata, mida ma saan ning seetõttu oli avastamisrõõmu vähem.
Aga MaitseRõõmu (kasutan teadlikult suurtähti) sai seda rohkem. See kas teate, on kui mitte kogu Eesti, siis kindasti Narva parim seljanka. Rammus, lihav, aromaatne ja põrgulikult hästi maitsev. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ma tajun õigesti siin ka neerude olemasolu? Vastus: „No mis seljanka see ilma neerudeta on. Ikka. Neerud, keel, loomapõsk, suitsukana, kapparid jne“ Seda lihtsalt peab ise järgi proovima ning eheda seljanka-elamuse nimel tasub kasvõi mujalt teekonna Narvasse ette võtta!
Praeks valisin „Ahjuribid“ (16.-EUR) ja see oli samamoodi kümnesse tabamine. Neli latakat grillilõhnalist ribi, millest omaette saaks söönuks ka väga näljane inimene. Magushapu ahjukapsas, vürtsikas adžikalik tomatipõhine kaste, värske ja krõmpsuv kapsasalat, efektse väljanägemisega lohmakatest kartulisektoritest rääkimata.
Aus olemiseks tuleb siiski ära mainida kaks probleemi. Esiteks toodi praad lauda praktiliselt kohe, kui ma olin jõudnud supi kallale asuda – ja see on kunde kohtlemise mõttes räme viga. Teiseks pole puhvet vaatamata omanikuvahetusele suutnud mitme tegutsemiskuu jooksul korda saada oma veebiväljundit, FB’s näib asutus üldse suletud olevat – see aga jätab vähemalt osa võimalikust klientuurist eemal.
Kuid kokkuvõtteks tuleb toiduhinnangud ikkagi kõrgele masti tõmmata! Supipöial palub kõiki kulinaarseid jumalusi, et see seljanka püsiks samal tipptasemel veel kaua! Praepöidlal ei jää muud üle kui tunnistada, et esimest korda elus palusin võimalust järgijäänud söömata ribi endaga kaasa võtta, et saaksin selle hiljem hotellis lõpuni näksida. Ning ma ei saa lihtsalt jätta mainimata, et selles puhvetis on linna parim õllevalik!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment