Kohvik Maius (Narva)

Kuskil Narva linna sees on suur kaubakuubik nimega Prisma. Selle kuubiku ühes nurgas asutus nimega kohvik Maius. Kohvikus käija mina küll pole, aga kuna siin pidada ka päristoitu antama, siis lähen vaatama – kuna neil olla kolm eri letti eri kohtades, siis midagi peavad nad ju õigesti tegema!

Võtan mantli seljast ja jään väikeses segaduses ringi vaatama – kuskilt ei paista midagi, mis meenutaks menüüd, ei seinale kirjutatud kujul või paberkandjal. Leti taga asjatav proua viipab minu küsimuse peale, et “ei ega mingit menüüd ei ole, kõik on ju selles letis näha!“

Jätkuvas segaduses vaatan piki koogi- ja salatiletti, et kus ja mis ... kuni lõpuks märkan külmletti, milles konteinerites on komponentidena praeosised. Et noh keedutatar ja –makaronid, kartulipüree ja kotletid, lihalõigud jne. Ja ennäe imet, isegi kaks suppi on samamoodi metallkonteinerites olemas, kõigil kaalukauba hind juures. See on nüüd küll üks kummaline kontseptsioon, eriti kohviku nimelise asutuse kohta, aga see on juba vormistuse küsimus. Mind huvitab pisut enam sisuline pool ehk maitsed, mida köök suudab või ei suuda pakkuda.

Valin siis hernesupi ja borši valikust viimase, mispeale proua näitab mulle küsival ilmel kahte anumat, üks keskmise kohvitassi suurune ja teine meherusika mõõdus kausike. Valin selle suurema, sest suppi võiks ikka rohkem kui kolme lusikatäie jagu olla mumeelest.

Proua kulbitab siis külma suppi kaussi ja tsuskab mikrolaineahju sooja, küsides minu hapukoore ja leiva soovide kohta. Saades eitava vastuse, asume tingliku prae komponeerimise kallale.

Noh, kui juba veidrate eksperimentide keskkonnas olla, siis miks mitte võtta postsoveetliku kulinaaria „täht-teost“ nimega „mjaso po frantsuuski“. Milles vaesed prantslased süüdi on, et see sibula ja juustuga üleküpsetatud liha niimoodi nimetatud on, seda ma ausalt ei tea.

Nö garniiriks valin tatra – ehkki ma jällegi pole siiani aru saanud, mis seost on lihakõrvasel ehtimisega, aga see on kõrvaline. Tatar ja liha tõstetakse ühele taldrikule kokku ja läheb järgmisse mikrouuni sooja. Kuna minu nägemuses peaks praetaldrikul alati leiduma ka mingi värske komponent, siis tellin küüslauguga peedisalati ... mis aga kopsatakse eraldi taldrikule.

Nagu panete tähele, ei maini ma siiani hindu, sest vaata need selguvad kaalu järgi. Nii näiteks selgub supi hinnaks tšeki peal naljakas 2.52, oletatavasti tatra hinnaks 0.58 jne. Koos üheeurose veepudeliga saab see kõik maksma 6.59. Jaaa-jaaaa, see on kahekäiguse söögikorra maksumus kõik kokku. Hämmastav, kas pole?

Istun siis kentsaka kandikutäiega maha ja asun otsast kallale. Supp ... eee ... mehhh. No ikka kohe täitsa mehh. Paha ta pole, aga maitsetu. Sisuliselt lihavaba, kui mõnd üksikud kribalad välja arvata peenelt riivitud köögiviljade sekka. Soola-pipart ei paista ka kusagilt võtta, nii jääb see kauss mul tühjaks söömata.

Peedisalat. Et nime poolest küüslauguga? No justkui oleks mingid valged tükikesed riivpeedi sees, aga maitset nad miskipärast ei evi. Jällegi – peet meeldib mulle, aga no nii maitsevaeselt esitatuna jääb sellestki suurest lusikatäiest osa järgi.

Tatar – issversussver, kuidas nad oskavad ka seda maitsetuna esitada? Tatra enda pähkline mekk on siit kuidagi välja uhutud?

„Prantsuspärane liha“ on siis ainuke komponent, mille ma otsast lõpuni nahka panen. Mis sest et imeõhuke sealihaviilak on tuimaks praetud. Mis sest et juustukatteks on valitud midagi täisneutraalset. Aga no kergelt karamelliseerunud sibula maitse on minu jaoks alati meeldiv, isegi kui ta on veidi pigem keedetud kui praetud, nagu antud juhul.

Kokkuvõte? A mis siin kokku võtta? Vaatan poolenisti söödud toitude jääke kandikul ja ohkan. Panen mantli selga ja surun allapoole pööratud pöialdega käed taskusse. Soovitus? No kui nälg majas ja raha vähe, siis võib ju hädavariandina kõne alla tulla, aga muidu mitte. Võimalik et see puhvet on oma saiakeste-koogikeste osas supertaseme tegija, kuid kulinaaria pool, eriti läbi külmleti ja mikrouuni käinuna, pole küll midagi väärt.

---

lugu ilmus siin