.jpg)
Nimelt on sellest turust saanud omamoodi toidutänav, millel pakutav ei saa jätta maitsehimukat inimest külmaks. Ei-ei, ma ei pea silmas mitte turule omast toidukraami kui tooraine müüki, vaid valmistoidu kohakeste küllust.
Oma kestval jahil uute ja põnevate puhvetite otsingul olin ikka mõnikord vaadanud erinevate kaardirakenduste abil, et mis on naabruskonnas saadaval või kuhu ma veel sattunud pole, aga no ausõna, Balti jaama turg ei olnud mitte kunagi silma jäänud selles mõttes. (vt nt Tripadvisor rakendust).
Aga pika sissejuhatuse järel tean ma nüüd, et siia satun ma veel palju, sest esmane avastus andis selleks ülipositiivse tõuke. Nimelt jõudsin erinevate toidupesade vahel liikudes Usbeki köögi juurde, mille ees seisis (tõsi küll külma ja tühjana) tandõr/tandoor – selle kandi tüüpilise leivaküpsetus-ahju miniversioon. Ausalt öeldes jättis talvisel ajal kõik see putkade rivi üsna elutu mulje, kuid õnneks see mulje oli petlik.
Veidi kummalisena mõjus minu jaoks vajadus tellida toit ühest putka-aknast ja minna siis istuma teise ruumi, mis polnud esimesega ühendatudki. Aknakesest anti mulle ka ümmargune plastik-vidin seletusega, et kui mu toit valmib, siis hakkab see piiksuma ning saan kraamile järgi minna ... aga „et kui külastajaid on vähe, siis toome tellimuseise lauda“. Nii ka läks, kuna talvisel kesknädalasel päeval liikus kliente kohapeal vägagi vähe, ilmselt ka siin toimub enamik tellimusi kullerite abil.
Supiks valisin kolme varindi hulgast kõige traditsioonilisemalt kõlava šurpa (9.-EUR), mis jõudiski päris ise minu ette, ilma et plastkarbike oleks sellest märku andnud. Värviküllane, kirka ja rammusa leeme pind kaunistatud maitsemuruga, rikkalik ja aromaatne – uhhh hallis talvepäevas mõjus see sama soojalt kui usbekikeelne muusika putka sooja siseruumi kõlarist.
Lohmakalt lõigatud porgand-kartul-paprika, rammus lihaleem. Õhukeselt lõigatud ja ohtralt lisatud lopsakate lihaviilude kohta oleks ma küll valmis kinnitama, et see oli loomaliha, mitte toidunimes mainitud lammas, kuid see ei vähendanud grammigi üldist rahulolu söögielamusega. Soe ja külluslik rahulolu on just see, mida talvel vaja.
Teiseks käiguks jällegi kolmese valiku hulgast otsustasin „Pilaff lambalihaga“ (12.-EUR) kasuks ja jäin sellega veelgi rohkem rahule. Asjaolu, et mõlemad toidukäigud toodi koos ja ühekorraga, ei häirinud mind seekord kuigivõrd, kuna tegu polnud siiski mitte noobli restorani vms kohaga, kus kelner saaks kunde söögitempol silma peal hoides oma käike sobilikult ajatada – kordan veelkord, et tegu oli ju kahe eraldi ruumiga.
Ohh-kas-teate KUI maitsev see riis oli! Kõikides muudes toitudes on riis enamasti ballasti rollis, kuid plovis ongi see terakene just kõige kese, kuningas ja ülemlaulik! Õigesti valmistatud-maitsestatud tulemuse saavutamine vajab tõsiseid köögioskusi, tavapäraselt kazan-tüüpi anumas, omamoodi „pajaroa“ valmistamisel. Peamine on saavutada tulemus, kus iga riisiterake on läbi imbunud rammusast ja aromaatsest leemest, mille keskne element on vürtsköömen, mille kasutamine siin meie kandis üsna tundmatu (vene keeles „зира“, ingl „cumin“ - mitte segamini ajada meie jaoks harjumuspärase köömnega). Noh ja mõistagi pikalt ja pähkliseks küpsenud küüslauk, rääkimata lihaleemest endast, sibul-porgand ensesestmõistetavalt sinna sisse. Kõrvale asetatud tomati-sibula salat lisas toidule krõmpsjat värskust, pinnale puistatud haudunud-rebitud liha küllust ning üldmulje toidust sai lihtsalt täiuslik!
Kokkuvõte seekord vaimustunult kiitev. Võimalik et osa sellest vaimustusest tulenes asjaolust, et eelnenud ööpäeva jooksul olin manustanud vaid mõned suupisted, kuid sõin mõlemad taldrikud jäägitult tühjaks, astusin lahkudes uuesti tellimus-akna juurde ja tänasin ning seejärel astusin edasi talvepäeva sisse, mõlemad pöidlad otsustavat püsti, sees soe rahuololu ja näol naeratus.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment