Tokumaru Balti jaama turul (Tallinn)

Mäletate et ma ütlesin, et siia turule saan ma veel korduvalt tulema, kuna avastasin siinse toidukohtade külluse – janonäedsa, siin ma jällegi olen! Et oli veidi rohkem vaba aega, loivasin avarad ruumis otsast lõpuni läbi, kaaludes et kuhu siin maha istuda ... kuni jõudsingi lõpuni. Või siis alguseni, kui teistpidi vaadata. Igatahes päris otsakese peal, natukese varjujäävana leidsin jaapanipärast toitu pakkuva letikese kirjaga Tokumaru, mille küljel olevad erksalt kollased kentsakavõitu disainiga lauakesed andsid märku, et saab ka kohapeal süüa.

Supisõltlasena sõelusin kiiresti menüü läbi ja veidi ohkasin, et ainuke supivariant oli misosupp. Senised kogemused selle – oma olemuselt lihtsalt kerge puljongiga on olnud sellised kahvatupoolsed, aga otsustasin siiski uuesti proovida ... ja õigesti tegin!

Misosupp lõhega (4.60) vastas esmamuljel täpselt ootustele – hõre leemeke, mille pinnal veidi rohelise sibula haket ja seesamiseemneid – ja seega asetas ootused üsna 0 lähedale. Aga näedsa-näedsa, seekord oli asi üsna vastupidi! Kas olid kokad ise vaeva näinud maitsekama dashi ehk lähtepuljongi keetmisel või olid nad kasutanud lisandina intensiivsemat misopastat (fermenteeritud sojaubadest), igatahes oli tulemus väga meeldiv. Ah et mismoodi meeldiv – nojustnimelt umami-meeldiv! St ei olnud ühtegi ekstra maitsekonksu, mille külge haakuda kirjeldamiseks, aga üldmaitsemeeleline rahulolu oli esimesest lusikatäiest kuni lõpuni tagatud! Vähesed lõhekuubikud ja wakame-lehekesed lisasid siia meeldiva kalalise nüansi ja pujongisõber minus lõi vaikselt nurru.

Teiseks käiguks valisin „Gyoza kanaga“ (6.60) – tegu on siis jaapani versiooniga maailma ühest kõige levinumast roast, mida meie pelmeenide nime all tunneme. Noh mis saab valesti olla friteeritud õhukese krõbeda taignakihiga ja mahlase sisuga pelmeenide puhul? Ei mitte midagi! Ei mitte midagi erilist samuti– lihtsalt hea ja meeldiv ampsuke. Nende serveerimine kuiva muruhakke peal annab küll silmailu, kuid ei lisa midagi maitsepildile. Aga see MAJONEES! Oi see väärib eraldi lõiku, lippe, fanfaare ja trummipõrinat!

Ühest küljest on hea majonees alati tihe ja kreemine ning seda ta ka oli. Aga maitse koosnes kolmest pedaalist – magus, hapu ja vürtsikas – ning kõik need kolm olid üsna põhjas! Minu peas pole jaapani köök olnud kunagi vürtsilennukas, kuid see konkreetne majonees mõjus vapustava maitseplahvatusena. Letitaguse värvika meesterahva käest küsides, et – misasi see nii võimas trikk on selle kastmekese juures – oli mõnus näha, kuidas päritava nägu lõi samasugusest vaimustusest särama. Nad ei tee seda küll päris kohapeal, aga ettevõtte keskköögis kasutatavat selles kimtši marineerimiseks kasutatavat segu. Ja et kohejubekahju, et seda pole võimalik tuubiga kaasa osta! Tõepoolest, seda ma oleks kohe kindlasti ise ka tahtnud osta.

Enne kokkuvõtet aga ka paar väikest nurinat. Esiteks – kohapeal, ruumis sees söömiseks pakkuda päris sööginõude kõrvale plastikust lusikaid ning veetopse ja mingist ökomassist kokkupressitud kahvleid ... eee ... et miks? Nõudepesumasin on teil ju olemas, miks mitte hoida valikus ka metallriistu ja päris joogiklaase? Teine asi – vana ja korduv viga – teist käiku ei tohi tuua lauda enne kui esimene käik pole lõpetatud! Kui keegi ikka veel ei tea, miks, siis kirjutage kasvõi mulle otse ja küsige, olen seda korduvalt kirjalikult siinsetes tekstides esitanud.

Ja veel viimane detailike – enne lahkumist kaasa ostetud onigiri (4.50) osutus samuti mõnusaks suupisteks peale mõnetunnist pausi. Onigiri on siis selline kolmnurkne pätsike, mis kujutab endast vetikalehe sisse mässitud riisikäkki, mille sees omakorda mingi täidis, seekord shiitake seente, rohelise sibula ja teriyaki-pähkli-kreemiga. Selle pätsikese õigetmoodi avamine kilepkendist on väike pusimine, kuid tasub kindlasti ka ära proovida.

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi üldpositiivne. Supipöial tänab selle eest, et ükskord ometi õnnestus saada päriselt maitsvat misosuppi. Praepöial jääks muidu keskpõrandale, aga see MAJONEES! Ainuüksi sellepärast tuleb kindel soovitus – minge ja proovige ise järgi!
---

lugu ilmus siin