Nunne õllekoda (Tallinn)

Kui tulla Balti jaamast Tallinna vanalinna poole, siis üks esimesi hooneid vasakut kätt omab keldrit ja selle ees silti „Nunne õllekoda“. Nohhh, misasi on koda ja kuivõrd see mahub keldrisse, on keeleline küsimus, kuid minu soov on hoopis teistmoodi keeleline, täpsemalt maitsemeeleline.

Krõpskülma talvepäeva õhtupoolsel ajal sisse astudes olin ma üsna ainumas klient ja sain sestap ilma kedagi häirimata valida nii laua kui vaadelda ümbrust. Lahedalt stiilne kõrtsiruum tekitas vähemalt minu jaoks heas mõttes äratundmise emotsiooni, millesse sobis leti taga olev peremehe vurhvi härra suisa oivaliselt nii oma olekult kui suhtlusmaneerilt.

Suppide osas vaatas vastu anonüümne “päevasupp“ ja mitte-anonüümne Nunne seljanka (4.50), millest ma mõistagi valisin viimase. No ei ole midagi teha, minu jaoks on see siinses kulinaarses kultuuriruumis selline omamoodi kuldlõikeline toode, mis iseloomustab selle teostajate võimekust.

Mõne minutiga lauda jõudnud supitass – justnimelt tass – oli küll arusaadavalt mikrouunis soojendatud, kuid see pole patt. Pisut patuks võiks küll ehk arvata selle vedeliku ülimat kuumuse-astet, kuid külma ilma vastukaaluna see polnud isegi liiast.

Vägagi asjakohaselt hapukas-vürtsikas leem oli küll täidetud veidi „koduse seljanka“ poolse täidisega, st sisaldas mh ka kartulit, kuid üldises plaanis ei rikkunud see pilti. Siinkandis tavapärase viineri/keeduvorsti asemel leidus supis suitsuvorsti ja lisaks veel kahte sorti liha. Paar tervet pipraterakest lehvitasid kausist vastu tervitusena vanadest aegadest. Kõik see oli just täpelt selline, mida külmal talvepäeval tahta – kuum, mõõdukalt happeline ja kergelt vürtsikas, nii et kausitäie lõpuks oli nina pisut vesine ning maitsemeeled ja kere soe ... no positiivne üldmulje ju!

Teiseks roaks valisin nähtuse, mida pole lihtsal ammu kohanud – mulgipuder lihakõrnetega (7.-EUR) Et olin kuuma supiga veidi jokutama jäänud, saabus see käik veidi liiga vara, kuid see on nüüd ka mõneti minu enda süü.

Teise käigu serveerimine täpselt samasuguse suurtassi moel nagu esimese käigu puhul – nohh selles on mõningast stiili! Samas noa ja kahvliga selle menetlemine mõjus veidi kohmaka ja kentsakana, teine lusikas oleks olnud palju kohasem.

Aga no ikkagi – millal te viimati saite ehedat kartuli-tanguputru tihedate singikõrnetega, mh-ah? See mõjus kui maitseretk kuhugi kaugesse ajastusse, mil toidul oli peamiselt üks funktsioon – olla tõhus. Ja see kraam siin oli tõepoolest tõhus ja maitsev peale kõige muu!

Kokkuvõte lihtne ja otsekohene – eimitteidagi erilist, aga külastamist väärt igatahes. Supipöial on keskmisest püstisem, praepöial on veidi heitunud mitte-praeliku mulgipudru tõttu, kuid ikkagi kah püstipoolne. Seega jah, soovitan, sest võttes arvesse hinna ja kvaliteedi suhet ning asukohta Tallinna vanalinna veerekese peal – see on soovitamist väärt teostus!

---

lugu ilmus siin