The Hole (Narva)

No mõni koht ikka kohe oskab vastata oma nimele. Selles mõttes et infot selle puhveti kohta on null, nagu musta auku satud seda otsides. Ei veebilehte, et sotsiaalmeedia kontot. Ja isegi kui sa tead otsese juhatamise peale kohale minna, leiad eest pimeda ukse, millel on täpselt NULL tähte või numbrit, mingist enam-vähem mõtestatud reklaamist rääkimata.

Aga vaata kui sa tead, kuskohas ennem oli Narvas Kuradigrill ja lähed katsud seda ust avada, siis võib juhtuda, et uks on isegi lahti, ruumis tuled põlevad ja leti taga on isegi inimesed. Ja isegi päris lahedalt kontseptuaalne menüü on olemas (mõneti käraka baasile ehitatud, nt et see naps + sakuskad jne). Ja süüa saab isegi suisa hästi, kui nüüd tempokalt ette joosta asjaga.

Et tegu oli kesknädalaga ja ajaga enne tööpäeva lõppu, siis sisuliselt olin ainumas kunde. Venekeelsete menüüde hulgast õnnestus lõpuks leida ka üks eestikeelne ja veidi muiates kohaliku keelekasutuse üle tellisin „Seljanka. Lihaseljanka minerallvesi ja viinaga (seljanka sees)“ (7.00).

Kausike jõudis minuni napi viie minutiga, kuid alustuseks kurvastas sellega, et hapukoor oli otse supi sisse lajatatud. Samas kõik muud välised tunnused hea seljanka osas olid olemas ning ka lõhn lubas midagi päris korralikult lihast. Viineriseibid, suitsuvorsti ja singitükid ning vist isegi kahte sorti liha – selles osas aus kraam. Ohtralt sibulat ja hapukurki – jällegi kõik õige. Kas nüüd oliivid ja sidruniviilud jällegi peaks olema otse suppi lisatud, selmet et koos koorega olla kõik eraldi serveeritud soovijatele lisamiseks – see on juba omaette küsimus.

Igatahes oli siin supis nii happekest kui tasakaalustavat magusat, mõõdukalt soolasust kui ka kenakest piprasust – nii et supisooritus oli igatahes tasemel ... aga kas siin nüüd oli „minerallvesi ja viin“ mängus või mitte, selle kohta ei oska kuidagi kommenteerida. Minumeelest on viina lisamine kuumtöötlemisele minevasse kraami üldse veider ja pigem rituaalne mõte, millest tolku maitsepildile minu meelest ei tõuse. Aga teisalt jälle – väikese eristumisena, turundamise mõttes – miks mitte!

Teiseks valisin maja kalleima roa (Narva mõistes lausa röögatu hinnaga) „Lõhe peekonis. Koorekastme, kaaviari ja värske tomatidega“ (16.-EUR). Kirjapilt muutmata, Narva-keelne.

Prae saabumiseks läks ligi 20 minutit aega, aga see on igatahes suurepärane ajastus nii toidukordade omavahelise ajatamise kui ka toidu keerukusastme mõttes. Või noh, mis seal nüüd väga keerukat on, aga siililegi selge, et see valmib alles tellimise peale, mitte soojendamisega.

Toidu välimus ja olemus oli igatahes super – kena visuaalse struktuuriga ning ka ilma igasuguse ballastita! Ainuke mehh-moment oli kummaliselt kollase-juustuse väljanägemisega kaste, mis vaatamata oma tihkele konsistentsile ei maitsenud eikuidagi. Seevastu krõbedas peekonikuues lõhe oli ehk võibolla nõks ülemäära soolane, kuid igatahes suurepärase maitsega ja isuäratav. Kalamarja kasutamine kalavõimendina on alati hea mõte!

Salatilehed, idud ja kumkvaadid sobisid kalakõrvaseks kerguseks oivaliselt. Tõsi küll, talviste plastiste tomatite kasutamine ei ole hea mõte (need kõlbavad vaid kuumtöötlemiseks või dekooriks), selle asemel oleks võinud kasutada ka talvel hästi maitsvaid kirsstomateid, aga see on juba köögi valik.

Igatahes kokkuvõte tuleb päris ja päris positiivne – nii supipöial kui praepöial on horisontaalist kõrgemal. Toidu osas on küsitavused pisikesed ja minu-kesksed, aga vaata 0-turunduse osas astub see puhvet seni küll kolinal kahe jalaga ämbrisse. Soovitus aga tuleb kindlasti, Narvas ei kipu julgema käekirjaga puhvetid kuigi kaua püsima – vaadake, järsku saate seda uut tulijat aidata vee peale jääda!

---

lugu ilmus siin