Väikesaare Grill (Narva)

Juba kolmas ettevõte, mille turundus on siin linnas kuidagi metsapoole. Väikesaare Grill on üks väga multifunktsionaalne nähtus, millel on oma külalistemaja, catering, välikaubandustegevus ja nüüd ka veel Narvas hotell Central all asuv kohvik. Kuna nad miskipärast üritavad kõike infot kajastada ühel ja sellelsamal FB lehel, siis tulemuseks ongi puder ja kapsad, pole näha ei lahtioleku kellaaegu aga muud olulist infot.

Kuna ma peatusin seekord samas hotellis, siis tahtsin esimesel õhtul minna sinna õhtust sööma, kuid üllatusega kohtusin suletud uksega, ehkki ukse kõrval olev kahvatu väike vineersilt väitis aegu sobivat.

Õnneks oli mul võimalus järgmisel päeval katset korrata ning pöidlatorge sai tehtud. Ehkki saal oli sisuliselt tühi, istusin miskipärast otse ukse juurde ja hetk hiljem kahetsesin – uks ei sulgunud korralikult ja parasjagu külm ilm tegi istumise üsna ebamugavaks. Etteõtmise perenaine – nagu jutust selgus – seletas, et remondimehed on juba kutsutud.

Üleüldse aitas selle tarmuka daami kohalolek külastuskogemuse positiivseks muutumisele kõvasti kaasa, sest heaperenaiselik omanikutunnetus pani teda seletama ja tegema mitmeid neid asju, mida palgaline inimene tihtilugu ei viitsi või isegi ei saa teha. Näiteks kasvõi see, et kui ma prouale andsin teada, et eile õhtul oli uks kinni, siis ta seletas (üks töötaja haiglas), vabandas ja kompenseeris (tegi maja poolt tasuta hea kohvi välja).

Menüüga selline kentsakas lugu, et Narva sügava eripärana on neil pakkumises puruodav nn komplekslõuna ja siis ka kohalikus kontekstis isegi kallivõitu a la carte menüü. Suppe leidus selles valikus suisa kolm: päevasupp (4.50), seljanka (8.-EUR) ja „peakoka supp“ (9.50). Kui pärisin selle kõige uhkema asja kohta, siis järgnes pearaputus ning mikropausi järel seletus, et praegu on selleks seljanka.

Kui aga uurisin, et mis see nii eriline erisupp siis ikkagi saab olema, tuli uhkusega alanud sissejuhatus: „Täna saab selleks olema šampinjonidest püreesup krutoonidega ...“ mille peale minusugune püreepõlgur teatas omakorda pead raputas ning seletas, et siis paluks ikkagi seljanka, eks!

Kausike jõudis kohale napi viie minutiga ning vägi välja vägagi hea, rammus ja rikkalik. Viilakas värskelt otse minu kõrval lauakesel lõigatud ciabattat ühes eraldi taldrikus koos lusikaga ning hapukoor kenasti eraldi serveerituna omaette napakeses – visuaal väga kena.

Supp ise oli pigem sellist kodus laadi, st sisaldas ka ohtralt kartulit-porgandit (mis pole otse halb, aga mitte klassikaline lähenemine). Mõnusa suitsuvorstilise aroomi eest hoolitses imepisikesteks jupikesteks hakitud variant nondest piiiiiikkkkadest peeenikestest vorstipaeltest, teate küll :) Lisaks viiner ja kiududeks lagunenud kanaliha. Kõik kokku ei midagi erilist ja kahjuks alamaitsestatud, aga õnneks leidus laual nii soola- kui pipratoos, mis aitasid avada supikese maitsepaleti ja tõstsid hinnangu plusspoolele.

Teiseks tellisin üsna pimesi maja kalleima roa, nähtuse nimega „Дорада с цитрусами“ (20.-EUR). Sest et menüü oli ainult (!) vene keeles, eksju. Juhul kui teie kohe teadiste, et see on kuld-merikoger, siis te olete kõvasti targem kui mina, mulle tuli drGoogle appi.

U 30 minutiga jõudis aga kohale päris-päris efektne klaasliuake tervena ahjus küpsetatud kalakesega, mille sisselõigete vahel ja kõhukoopas erinevad tsitruseviilud. Perenaine tõi hoolitsevalt lauale ka teise aluse, kuhu konte ära panna, samal ajal pärides, et kuskohast ma sain soovituse neid külastada (omanikuks olemise märgid!) ning seletades veel nipet-näpet.

Kalake maitses otse imetoredalt – tsitruste magushapu ja kergelt lisatud piprane mekk sobisid siia suurepäraselt! Koore-tilline külmkaste oli ehk liiga lahjamaitseline siia juurde, kuid kontekstis siiski sobiv lisand. Ciabatta-viilul sereeritud punase sibula – tomati – basiiliku hake mõjus ülimõnusa kõrval-ampsuna, mille võrra oleks liuale pandud kartulid hoopis olemata olla.

Kokkuvõte üsna rõõmsapoolne. Supipöidlal pole küll põhjust ülemäära püsti olla, kuid horisondist kõrgemale ta veidi siiski kerkib. Praepöial aga on üsna maksimumilähedaselt vinnas ning ütleb, et see köök on päris heal tasemel. Soovitus külastada kindlasti tuleb, kuid ettevõttel tuleks veidi enam pingutada oma veebiturunduse selgusega ja võimalikust ebaregulaarsest uste lahtiolekust teavitamisega (kasvõi sildiga uksel), see näitaks suuremat kliendist hoolimist. Ja eestikeelne menüü ei teeks ka paha, eks?

---

lugu ilmus siin