Restoran Sümbioos (Pärnu)

See lugu olgu eelkõige õpetuseks mulle endale. Ei maksa minna värskeltavatud puhvetisse, mille kohta äsja ka lehes lugu ilmunud. Kohakese käibele mõjub taoline uudsus ja tõukelugu muidugi hästi, aga uue koha paikaloksumisega seotud paratamatud konarused võivad klienditulvas võimenduda ja sooritus takerduda.

Kell 12 avanevas asutuses olin ma sel päeval täpselt avanemishetkel sisenejana esimene klient. Kuid vaevu olin jõudnud maha istuda, kui inimesi hakkas hoovama ning paarikümne minuti pärast oli juba olukord, kus uued siseneda tahtjad ukselt tagasi pöördusid, sest vabu laudu enam ei paistnud.

Kas mind nüüd ära tunti või mitte, ei oska öelda, aga alustus oli särav, naeratusküllane ja lahke. Olin vaevalt tellimuse andnud, kui lauale toodi väike kausike „maja poolt isutekitajaks“ nagu sõnati. Mõnusalt-põnevalt magus-köömnene-fenkolisena tunduvas marinaadis kurgi- ja peediviilakad tekitasid igatahes positiivset uudishimu. Väike kartuli-juustupallike ja selle kõrvale sokutatud isetehtud majoneesitilgakesed olid küll liigsoolased, kuid kenasti seesamiseemnetega dekooritud.

Seejärel saabus leivaliuake, millel säravroheline pesto ja aromaatsed värsked leivaviilukad. Pestos oli kenasti tunda nii küüslaugune kui sidrunine värskus ja juustune rammusus koos päikelise-karge rohelusega – väga maitsekas nii silmale kui keelele.

Esimeseks käiguks „minestrone supp sealihaga“ (5.-EUR) oli mitte küll põhimenüüs (mis on supivaba kahjuks), vaid nädalapakkumises. Õnneks olid preilid nii lahked ja vaatamata algsele infole, et „päevapakkumisi võetakse vastu letist, põhimenüü tellimusi aga lauast“ nõustuti mu supisoov ka lauast vastu võtma.

Supike ise jõudis minuni 15 minutiga, kuna piigad pidid tegelema järjest sisseastuvate ja pea eranditult päevapakkumisi küsivate klientidega letis tegelema (lausa seljanahaga oli tunda, kuidas puhveti masinavärk selles tulvas vaikselt kinni jooksis). Kaunis laiaäärses tumedas rihveldatud pinnaga taldrikus leidus kena kondipuljongi aroomiga leemeke, ohtralt köögivilju, lintnuudleid, ube ja liha, erkroheline dekoor silmailuks peal. See oli üks meeldiv kausitäis kas teate – ilma mingi vau-efektita, kuid siiski maitsev ja muhe.

Seejärel hakkas aga saabuma fiasko. Tüdrukud vuhasid leti ja laudade vahel, võttes ja tassides tellimusi ... minu jaoks hakkas aga ooteaeg üha vaevalisemalt venima. Kui oli juba 50 minutit oodanud, siis küsisin möödatuhisevalt näitsikult, et kas minu tellimusega läheb veel kaua? Tüdruk kappas kööki ja tuli vabandavalt tagasi sõnumiga „veel viis minutit“ – mis antud juhul tähendas, et minu praad oli lihtsalt meelest läinud!

Miks ma nii arvan? Aga selle pärast, et tellisin „Veis“ (veise õlaosafilee, lehtkapsapesto, noored kartulid, lillkapsaraguu, pancetta singi ja rohelise pipra kaste; 19.-EUR). Oluline nüanss, et tellisin seda tavapäraselt „nii toorelt kui julgete pakkuda“, see aga tähendab iga oskusliku köögi keelde tõlgituna minutikest praadimist igalt poolt, seejärel kaheminutist puhkeaega ja sisuliselt 5-minutilist üldist ajakulu.

Visuaalselt oli see 56-minutise viivitusega saabunud taldrikutäis igatahes imposantse mulje – kuldsed kartulid roheliste võrsete all, tumepruun lihatükk ja rohe-kreemikas kaste koos valge lillkapsa ja roosa marineeritud sibulaga andsid kokku mõjusa pildi.

Õlitäppidega ja õrnmeeldiva maitsega kaste oli leebelt positiivse maitsefooni andja. Kergelt panni näinud lillkapsas – miks seda raguuks nimetada? – jällegi tore asi. Kartul ja võrsed – noh kartul ja võrsed, tore vaadata, aga ega nad maitsepilti eriti ei panusta.

Liha oli aga midagi erakordselt kummalist. Ma pole varem kokku puutunud sellise lihaga, mis kahvlitorke all õõtsub ja vetrub nagu vett täis õhupall!?! Lihalõikamiseks mittesobiva lauanoaga nüsimise järel avanes küll asjakohaselt ilus pilt – pruun koorik ja väsinupunane südamik – aga see liha oli tõepoolest kummine, vetruv ja mitte kuigivõrd mälumisele alluv. Proovisin järjest õhemaid viilakaid lõigata (mis oli kõlbmatu noaga üks tüütu susimine), kuid poole lihatüki pealt lõin käega, jätsin enamiku kraamist taldrikule ja maksin letis arve, et ei peaks kestva trammi õhustikus veel ka arve järgi ootama.

Mind jäid lisaks ka kummitama küsimused – misasi on „veise õlaosafilee“ ja kas seda müstilist nähtust tulebki pakkuda laagerdamata kujul?

Kokkuvõte seekord iseendale etteheitev – ära mine vastavatud puhvetisse kontrollkäiku tegema! Jätan pöidlad taskusse ja soovituse andmata. Vaatame, kui see koht on aasta pärast elus, tulen proovin uuesti, ehk saab asjast adekvaatsema pildi.

---

lugu ilmus siin