OVEN café (Narva)

Narva linna kõige kesksema ringtee ääres olev väike ärimaja Kerese 5 aadressiga on näinud väga palju erinevaid katsetusi, nüüd siis on ühte nurgakesse ennast sisse seadnud OVEN café nimeline puhvet. Sihuke roosa ja nunnu, mängunurga ja koogikestega varustatud pesa, mis ilmselt on suunitletud noortele emmedele ja muule taolisele sihtgrupile. Hommik-päevased lahtiolekuajad, menüü üleshitus jms (kasvõi Narva jaoks tavatu päevapakkumiste-komplekslõunate puudumine) sisaldab küll ilmseid äririske, aga inimesed vähemalt üritavad midagi veidi teistsugust – tore seegi.

Hele-päikeselisel pärastlõunal olen majas ainumas klient, teen letist kiire tellimuse ja istun minu jaoks mugava kõrgema pukklaud-tooli komplekti taha, mitte madalapoolsesse korvtooli. Aga juba see on hea, et on mõeldud erinevatel tasapindadele, sh ka aknalaual istumisse – jällegi nunnupoolse rahva jaoks meeldiv võimalus.

Esimeseks valikuks saab olema „Borš pardilihaga“ (6.-EUR), mis jõuab minuni 8 minutiga. Visuaalne esmamulje – suisa suurepärane! Lisaks supikausile on liual kaks täisteravilja-ciabatta viilakat, vasekarva niplites eraldi hapukoor ja küüslaugupasta ja tavatukujuline, kuid samast vasksest seeriast lusikas. Supp ise lõhnab ausalt linnuliha järele, sisaldades lisaks linnutükikestele veel ka mõnusalt mitte-ülemäära-pehmeks keedetud köögivilja ribakesi ja mõõdukalt happelist leemekest. Küüslaugupasta (mille pakkumise eest kiidan eraldi – seda tehakse väga harva) tõsi küll polnud värskelt-tambitud ja aromaatne, vaid ilmselt graanulitest õliga segatud kastmeke, kuid siiski äratuntavalt ja sobivalt küslane. Supilisandite serveerimine eraldi on üleüldiselt hoolivuse märk ja seega positiivne!

Praadide puudumine (kas meesklientuur on teadlikult kõrvale jäetud?) paneb valima pelmeenide ja vareenikute vahel. „Kodused vareenikud kartuli- ja seentega“ (8.-EUR) kõlavad ju hästi! Saabumisaeg u 15 minutiga on kenasti sobilik.

Esteetiline pool on jällegi vägagi tasemel. Vaskset seeriat jätkavad kahvel ja nuga tuuakse lauda kenas karbikeses (väga hooliv lähenemine, vältides nende kokkupuutumist lauapinnaga!). Juba tuttavad niplikesed-napakesed sisaldavad seekord hapukoort ja röstsibula-krõbinaid. Roheline võrsekuhil ja lainelise servaga vareenikud – kena ja ilus ja puha. Aga ... vaata magedad ja maitsetud on nad oma olemuselt. Oodatud seene-elamus on üsna nulliähedane, et mitte öelda olematu. Kartulitäidise sees nähtavad tumedad tükid võivad küll viidata isegi libaseente/šampinjonide kasutamisele, kuid maitseks oleks võinud kasvõi seenepuljongi kuubikuid kasutada vms. Koukisin letilt kopsakad soola- ja pipratopsid ning muutsin vesi-maitsetu kraami veidikenegi huvitavamaks, kuid mingit maitse-avanemist seeläbi ei saavutanud ikkagi.

Kokkuvõte seekord loiuvõitu. Supipöial vaatab küll väheke horisondist ülespoole, kuid praepöial jääb üsna lõdvalt rippu. Küsimus pole selles, et kas vareenikud on praad või mitte, vaid selles et kas maitsev või mitte. Omaette plussikese saab puhvet samas siiski esteetika ja hoolivuse eest. Soovitus jääb aga ikkagi loiupoolseks. Toetuse märgiks külastada võib, omaette toiduelamuse otsijatel pole selle kogemuse põhjal põhjust eraldi retke ette võtta (ehkki ma ju ei välista et kohvi ja koogikesed on neil maailmatasemel).

---

lugu ilmus siinsiin