Sööme (Pärnu)

Tiirutasin rendirattaga mööda kevadist Pärnut ja lootsin, et ehk jääb teele ette ka mõni puhvet, kus ma veel käinud pole. Maikuu keskpaik, erakordselt ilus ilm ja laupäevane lõunane aeg – nii olid oma uksed avanud ka mõned sellised kohad, mis polnud selleks veel valmis. Ühes teatati, et need toidud, mis seinal menüüs kirjas, hakkavad tegelikult saadaval olema alles maikuu lõpust. Teine koht ohkas, et ega neil polegi nagu suurt midagi pakkuda, aga hea ilma tõttu mõeldi prooviks kohale tulla.

Aga õnneks tuuritasin ka turust mööda ja silma jäi silt „Sööme“. Noh kui niimoodi kutsutakse, siis tuleb ju sisse astuda, eksole. Lahke vanaemaliku olekuga proua leti taga kuulas mu tellimuse ära ja dikteeris mõõdetud tempos kööki edasi. Kui küsisin, et kas võin välja istuda ning kas siis tulevad toidud mulle järele või kuidas siinmajas asjad käivad. Hallipäine proua lubas, et toob mulle ise asjad ära, ikka samas vanaemalikus võtmes.

Vaevalt jõudsin ennast pärnulikult liivatolmuse laua taha istutada, kui supipotike minu ette totsatas. Hapukapsaborš (2.70) tulikuumas ümbrises. Eraldi kiidusõnad selle eest, et et tellimust võttes küsis proua automaatselt, et „kas hapukoort võib sisse panna?“, millele sain naeratades vastata, et „pole vaja“. Hoolivus, kas teate!

Supike vastas täpselt sellele, mis puhvetiaknal kirjas: „Pakume lihtsaid koduseid toite“. Ja see oli lihtsalt hea! Mõnusalt-toredalt-mõõdukalt happeline ja samas tasakaalustavalt magus. Tihedalt täis kapsast-peeti-porgandit-kartulit ja peeneklibulist lihakraami. Maitsev, lihtne, kodune – seega ju suurepärane, kas pole?

Praad jõudis minuni hetkel, kui olin supiga alles poole peal. Aga no kuulge, kui vanaema toob sulle toidu lauda, kas sa siis nurised, et „miks ometi ei oodata ära, kuni esimene käik on lõppenud?“ Oi ei, seda sa ju ometigi ei tee, see poleks lihtsalt kohane! Lõppeks, ega see pole mingi restoran, vaid kodune aialauake, kuhu hoolitsevad käed toovad toidu siis, kui see on valmis. Ja vastuseks sa vaid noogutad, naeratad ja ütled „aitähh!“

Kooreklops (10 / 7.-EU).

„Kas suur või väike?“

„Võtaksin väikese palun!“

„Kas keedukartul, krõbekartul või tatar?“

„Aga kas saab mittekartul?“

„Saab ikka, lihtsalt salatiga siis? Kas peedisalat sobib?“

„Muidugi sobib, suurepärane!“

See kõik on lihtsalt ilus. Tore. Naeratav. Kurk-tomat, magusakas peedisalat. Suurepäraselt pehme sealihaviilakas ja kergelt piprane koorekaste. Oivaline!

Kas on asi selles, et olen ennem ratta seljas söögiisu üles kerinud. Või selles, et olen end rannapargis mere- ja kõrkja- ning mändide lõhna heldimuseni täis hinganud. Aga tulemus on nurrumiseni mõnus, õdus, lapsepõlvene. Tänulik.

Viin mustad nõud ära, astun leti taga askeldava vanaema juurde ja tänan. „See kõik oli väga maitsev. Aitähh!“ Minu kergele tänukummardusele vastatakse hallipäise lahke naeratusega.

Hiljem veebist uurides saan teada, et tegu on legendaarse Kadri kohviku taas-sünniga, mis juba mitu aastat turuäärses uues kohas tegutseb. See seletab mõndagi, lihtsus ja professionaalsus saavad siin kokku parimal moel.

Kokkuvõte väga positiivne. Nii supi- kui praepöial on püsti. Eraldi juurdekasvanud vanaemapöial veelgi rohkem püsti. Ah et kas ma soovitan minna vanaema juurde sööma? Mis küsimus see on, otseloomulikult soovitan!

---

lugu ilmus siinsiin