Punkt 13:15 (Pärnu)

Pärnu linnasüdames, Nikolai uulitsas on nagu vist juba mitu aastat olnud lahti asutus nimega 13:15. Vist ja nagu seetõttu, et vahepeal teda jälle pole. Aga nüüd siis taas nagu on. Facebooki leht räägib hiljutistest tööjõuotsingutest suveperioodiks ... et siis hiljem teda vist jälle pole?

Igatahes, kuna nüüd on, siis ka astun sisse. Või noh, mitte sisse, vaid välja. See tähendab et ei astu, vaid istun. Välilaua taha. Sest et suvi, kolmpäev ja pärastlõuna. Kõigi nende asjaolude ja lisaks hea asukoha tõttu on enamik laudu täis. Puhkaja-rahvas lastega pitsat söömas.

Noortel poistel sebimist palju, tassides taldrikuid-joogiklaase-arveid. Jälgin seda sehkendamist u 5 minutit ning siis küsin igaks juhuks ühelt sehkendajalt, et kas tellimus võetakse lauast või pean selleks leti juurde minema. Selgub, et ikka lauast ning tuuakse menüü.

Ahahh, et puhvet pakub mitmekohases supimenüüs seljankat (7.-EUR)? No see mulle meeldib, kontroll-lasuks on see parim. Ei võta viite minutitki, kui see ka saabub, kenasti puuliual, eraldi serveeritud hapukoorega ja kahe röstsaia viiluga. Visuaal on kena, tuleb tunnistada!

Lõhnake on kergeke, rääkides peamisel keeduviineritest. Noh ja supisisu koosneb ka suuresti samast kraamist, tõsi küll koos veel ühte sorti pehmekiulise lihaga. Ja miskipärast mitte hapukurkidest, vaid peeneks hakitud pisitillukestest marineeritud kurkidest, mida kornišonideks tavatsetakse kutsuda. Leemeke on küll pigem magusapoolne, kuid õnneks ka leebe happekesega tasakaaluks. Vürtsi tuleb paraku endal juurde mõelda, sest lisada pole ka soovi korral millegagi – soola-ja pipratopse lauas pole. Sihuke okeika, käib-kah variant.

Praena soovisin alguses „burgundia pada“, kuid selgus et see on otsas. Noh olgu, võtan siis „seakaelakarbonaad seente ja sibulatega“ (17.-EUR). Paraku saabub see praktiliselt kohe ja koos supiga, vast ehk minutike jäetakse vahet kahe käigu ettetoomisel. Kas te olete põrunud või? Miks te nii teete, määrate mind sööma jahtunud praadi? Sulaselge kogenematuse ja hoolimatuse kombinatsioon.

Prae visuaal pole ka paha, ehkki miskipärast on enamik komponente üksteise otsa kuhjatud. Erksa saarena eristuv rukola-tomatisalat näeb välja ilus, kuid on üle kallatud maitsetu ürdiõliga, mis ei anna sellele midagi juurde. Seened ja sibulad võivad olla väga mõnusad, kui nad on kenasti maitsestatud ja karamelliseeritud ... aga siin on nad mage-keedetuna mittemidagiütlevad.

Kaks õhukest lihaviilakat näevad küll oma grillijälgedega välja kenakesed, kuid on maitselt magedad, kuivad ja vintsked. Kartul – friikartulimaitseine on siin prae juures vist ainuke lisatud maitse – on ikkagi lihtsalt kartul.

Positiivne hetkeke nurina vahele – lauas ootel olevas hoidikus on vähemalt korralik sakiline lihanuga.

Ahjaa – hoolimatuse näide nr kaks. Ehkki olin prae kallale asudes supitaldriku endast eemale lükanud, ei suvatsenud üle ukse piiluvad poisid seda tulla minu eest minema viima. Terass oli rahvast üsna tühjaks jooksnud, kiiret enam polnud, aga viitsimist ka mitte.

Ja näide kolm – ka arve maksmise ajal laua juurde tulles ei viidud ei taldrikut minema ega esitatud elementaarseid viisakusküsimusi.

Kokkuvõte on üsna nukker. Supipöial on horisondiga igavalt samal tasemel. Praepöial aga näitab üsna otsustavalt alla, sest vaatamata ööpäeva möödumisele eelmisest söögist polnud mul soovi seda kraami isegi poole peale süüa. Hoolimise ja viisakuse puudumine viib hinnangu veelgi enam allapoole. Seda kohta mina selle kogemuse pealt ei soovita.

---

lugu ilmus siin

Badam (Tallinn)

Otse bussijaama vastas üle tee on hiljuti maa alt kerkinud maja nigu seen ning selle seene sees on avatud uks. Ukse kohal kiri „Grill. Badam. Restoran“ ning nurga peal harkjalg, mis räägib midagi suppidest ja muudest toredatest asjadest.

Ootamatult avar saal on teisipäeva lõunasel ajal enamasti tühi, kuid valin istekoha siiski letile lähemal. Igaks juhuks küsin üle leti, et „kas teenindus on letist või lauast“ ... kuid sellest küsimusest ei saada aru. Proovin aeglasemalt ja selgemalt küsida, kuid tulemus on sama. Löön käega ja loen kriidiga kirjutatud menüüst ette kaks nimetust, kuid ka siin osutub minu sõnum ilmselt arusaamatuks, sest neiu tuleb leti tagan välja ja ma näitan lihtsalt näpuga menüü ridadele. Hmhh, kas ma tõesti Kuku raadiost äsja mikrofoni eest lahkununa olen diktsiooni tee peal maha pillanud?

Tellimuse saabumist oodates jõuan otsida selle pesa elektroonilist jälge ja leian ainsamana mõne videoga konto TikTok keskkonnas. Et nagu päriselt? See ongi kogu turundus? Julged tegelased, tuleb tunnistada!

Hartšo (5.50) saabus lauda 10 minutiga. Hmmm, otsus MITTE kasutada mingitki dekoori supi pinnal on tavatu, eriti suvel, kui kõikvõimalikku muru on ju saadaval, aga ju siis see on nende valik. Aroom on supil igatahes mõnus, rääkides nii punest kui koriandrist kui veidikese ka tšillist ja lihast. Supi tekstuur on üsna tavatu – ülipeeneks hakitud misiganes oli keedetud pool-püreelikuks maitsvas leemeks, milles hambal polnud praktiliselt millegi taha haakuda, kui välja jätta pisikesed ja iselagunevad loomaliha tükikesed. Aga igatahes oli see leem tihe, rammus ja ülimaitsev! Mõõdukalt happeline ja vürtsikas, üsna täpselt see mida ootaks hartšo nimeliselt tegelaselt ning ma olen üsna kindel, et seekord oli mängus alõtša-põhine kaste tkemali ... aga võibolla on see minu soovmõtlemine. Igatahes sõin kausi mõnuga tühjaks ja nautisin laubale ja ninaotsa tekkivaid piisakesi.

Teise käiguga läks halvemini.

Esiteks toodi see lauda juba siis, kui olin alles supiga alustanud – noor neiuke pole ilmselt kunagi restoranis töötanud ja sooritas seega hoolimatuse-vea.

Teiseks see, et minu väikeses valges peas on plov (6.50) ikkagi riisi ja mille iganes ühine pajaroog, kenasti üksteisest läbi imbunud ja mahlane. Siin oli aga kauss üsna kuiva riisi, mille pinnale oli laotatud siis eraldi haudunud liha. Aga no mine tea, võibolla mingis Aserbaidžaani nurgas on justnimelt niimoodi kombeks. Samas oli tiktok videodest näha, et sama köök oskab teha ka šahh-plovi (taignakoorikus küpsetatud rikkalikku puuviljadega varianti), nii et miks seekord otsustati just selle versiooni kasuks, ma ei tea.

Kolmandaks see, et peale vürtsikat hartšod polnud sellel magedavõitu roal lootustki mingit muljet jätta. Tõsi küll, uudishimu tekitas see pehmekshaudunud murumass, millega koos oli liha riisile asetatud. Küsimise peale selgus, et see on petersell ja koriander. Muru mulle meeldib igas asendis, kuid antud juhul midagi muud peale „ahahh“-emotsiooni ei tekkinud.

Kokkuvõte tuleb selline tagasihoidlik-ettevaatlik. Kõigepealt meenutus taaskord iseendale – värskelt avatud puhvetit pöidlaga torkima minna pole mõistlik – nad pole veel oma toimimist jonksu saanud. Seekord tegin külastuse puhtalt mugavusest – no lihtsalt jäi tee peale ette. Supipöial on üsna püstine, kuid praepöial vaatab horisondist allapoole, sest maitseelamus jäi tulemata. Soovitust anda otse selle kogemuse pealt ei oska.
---

lugu ilmus siin

BRO Grill Cafe & Shawarma (Narva)

Elu on täis üllatusi ja mõni neist on meeldivam kui teine. Kes oleks võinud arvata, et ühel päeval istun ma Narvas Peetri platsil šaverma-kohviku välilauas ja vaatan lukkulöödud piiriväravaid. Ning et see šaverma-pitsa-burksi koht pakub ühtlasi ka päris süüa ja teeb seda märkimisväärselt heal tasemel?

Teisipäine pärastlõuna, peale minu on lihtsavõitu ruumis veel vaid üks kunde. Astun leti juurde, ütlen riigikeelse „tere“, mille peale naeratav piiga leti taga lülitub ümber samale keelele, tehes seda kiiduväärselt heal tasemel – Narva linnas on see juba esimene pluss!

Ilusa ilma puhul istun välilaua taha ja naudin mõnusat ilma ja vaatan tõtt nagu kõpsti kohale saabunud kahe noorepoolse hakiga, kes vastaslaua toolide seljatugedel end sisse seavad, jälgides ja oodates.

Napilt viie minutiga saabub tellitud „Seljanka“ (7.00) ning asutus saab kirja järgmise plussi – hapukoor on serveeritud eraldi totsikus. Supileemeke näeb küll välja kuidagi liiga läbipaistev (seljankas ootaks tummisemat/tihkemat nägu) kuid juba esimene lõhnatervitus teatab vaatamata tuulisele ilmale, et see on üks ehe kraam! Ja tõepoolest, siin kausikeses leidub kõik ootuspärane – mitut-setut sorti liha, sinki ja vorstikesi, piisavalt happelist ja õrnalt vürtsikat leemekest, veidi hapukurki ning oliive ja sidruniviilakat. Võin küll eksida, aga vist üks oliivist erinev tegelane võis isegi ka kappariviljake olla, kuid see kadus heakskiitva ümina saatel ennem hammaste taha, kui jõudsin vilksamisi nähtusse süveneda. Kauss tühjenes kiirelt ja lõpuni ning ka kausile järgitulnud piiga said kiidusõnade peale naeratada.

Ahjaa, värskeltgrillitud pehme saiaviilaka üle tundsid rõõmu sulelised kaaslased, kes küll naeratada ei osa, aga tänulikult kätsatada küll :)

Tellimuse hetkest 15 minutiga saabus ka teine käik: „Grillitud sealiha“ (16.-EUR) ning jällegi kukub siit kohe mitu plusspunkti. Esiteks tellimise hetkel küsiti küll, et kas soovin ka mingit kartulit juurde, kuid samas seletati kohe, et liha juurde käivad juba grillitud köögiviljad ja salat – ning aktsepteeriti mõistvalt, kui ma kartulivariandi välja jätsin.

Teiseks on roog ise visuaalselt väga viisakalt vormistatus alates kivitahvlist taldriku asemel kuni viisaka pesitsi vormistuseni. Noaks on korralik sakiline tegelane, mis ei jäta liha menetlemisel hätta – jälle kena ja asjakohane detail.

Peategelane ehk liha – peaaegu et perfektselt vormistatud, korralikult maitsestatud ja piisavalt suur, et õigustada roa paigutamist menüü kategooriasse „midagi tõsist“. Tõsi küll, küpsetusaste mõttes oli liha minu maitse jaoks veidi liialt kaua kuumust näinud, kuid ega ma ei olnud ka esitanud omapoolset nägemust selle osas. Kui üleüldse midagi siin ette heita, siis liha juurde võiks kliendi käest küsida küpsusastme soovi, aga üldises plaanis on see vähetähtis (tuletan meelde, see siin pole pretensioonikas restoran, vaid pigem kiirsöögile rõhuv puhvet).

Lisandid teevad veel lisamõõtmelise pai kliendile. Mitte lihtsalt värskelt grillitud köögiviljad, vaid ka väikese seesamilisandiga. Mitte lihtsalt kurgiviilud ja salatilehed, vaid kergelt balsamicoga üle nõristatud. Ja isegi ürdioksakesed lihal on nopitud ennem seda, kui nende varred puituvad ning sellise valmidusastmega on nad lihale sobivad lisanoodi andjad!

Ja oi – peaaegu oleksin unustanud – adžikalaadne jämedastrutuurine kastmeke oli niiiiii mõnus-maitsvalt magus-vürtsikas, et koukisin viimaste lihatükkidega kastmetopsikese jäägitult tühjaks!

Kokkuvõtte üllatunult positiivne. Supipöial on 95% püstiasendis ja praepöial umbes samavõrra kikkis. Jah, mõlema puhul oleks pisitillukesi nüansikesi võimalik parendada, aga jällegi – kiirsöögipuhveti kohta on see uskumatult hea tase niigi! Seega soovitan, kohe kindlasti soovitan!

---

lugu ilmus siin

Lavašiümbrik

Vaata ennevanasti olid inimesed siuksed imelikud, et kirjutasid paberi peale tähenumbreid ja muud ninnu-nännut, joonistasid roosasi südamekesi, nimetasid tulemuse kirjaks ning panid selle ümbrikusse, mis polnud üldse söödav! Noh olgu, ümbriku äärekesel ja margikese tagaküljel oli veidi maitsvat liimikest, mida limpsida, aga kesse jaksas niipalju lakkuda, et kõhu täis saaks!

Tänapäeval on sootuks teine tera, võtad täisteralavaši, lõikad parajateks juppideks, täidad millega iganes, voldid ümbrikuks ja paned nahka. Vot see on elu, ma ütlen!

Täisteralavašš pole nii elastne kui on nö puhtast nisujahust variant, sestap on mumst hea mõte teda ennem lahtiklopitud munaga mäkerdada, vältimaks rebendeid ... lisaks aitab see ümbrikul paremini koos püsida.

Mina panin sinna ümbrikusse riivjuustu, kanapada ja veel riivjuustu. Sina pane mida tahad. Aga riivjuustu pane ikka, eks! Voldid kokku, liitekohad mäkerda veelkord munaga üle - siis ei valgu täidis pannile särtsuma. Praed ära ja paned nahka. Isegi postkasti ei pea otsima - puhas ajavõit!

Maitserõõme!

Sidrunikreem laimist

Normaalne köögiprotsess näeb välja nii, et kõigepealt on idee valmistada mingi toit, seejärel otsitakse kokku sobiv kraam ja viiakse mõeldu tegudesse.

Minul käis seekord risti vastupidi. Tänu lahketele kamraadidele kukkus kätte kastitäis laime, mispeale hakkasin mõtlema, et mida sellest teha saaks. Ning siis kui tehtud, hakkasin pead murdma, mida tehtuga peale hakata :)

Sealkandis, kus tsitruselised on alatasa risti jalus, on köögitargad välja mõelnud sadu meetodeid, kuidas noid jubilaid toiduks ära kasutada. Sest noh midagi ju sööma pead ja enamik "rahvuskööke" on tegelikult mitte rahvuse, vaid piirkondlikult saadaoleva tooraine nägu.

Mh on see tsitruse-rahvas välja mõelnud nähtuse nagu "lemon curd", mida mina võtan nimetada sidrunikreemiks. Ja kuna käes on laimid, siis teen seda laimidest. Loogiline, onju.

See tegu on lihtne, kuid aeganõudev.

- klaas laimimahla

- kolmveerand klaasi suhkrut

- 50 g võid

- kaks muna

- soovi korral ka aroomiks riivitud tsitrusekoort

Veevannis lased mahla-suhkru-või ühtseks kuumaks massiks kokku sulada, senikaua klopid lahti (ilma fanatismita) kaks suuremat muna ja kallad munamassi pideva vispeldamise saatel samasse sisse. Nüüd järgnebki see aeganõudev faas, kus u 15-20 minutit tuleb aeg-ajalt segades (pigem tihti kui harva) lasta munamassil hüübida ja vedelikul seeläbi paksemaks, kreemiseks muutuda. Segamine on vajalik selleks, et muna nähtavate tükkide/niitidena ei tarduks, vaid simmerduks ühtlaseks pehmeks massiks. Nüüd tuli maha ja kreem jahtuma.

Kui suhkru kogus võib alguses luua illusiooni, et saadus on magus, siis ei ole mitte. Rõkkavalt hapu hoopis.

Ja nüüd algaski lustakaim osa. Et kreem tehtud küll (täpselt õpetuse järgi!) ... aga mida sellega peale hakata? Et mina magusa-maailmas olen võhik ja kohatu nagu mammut arvutipoes, siis tulid appi guugel ja proua, kes leidsid, et seda haput määret saab igalepoole vahele ja peale ja sisse panna! :)

Kuna ühe märksõnana oli kuskil guugliotsingus "panna pavlova peale", siis vaatasin hämmingus oma provva otsa, kes aga juba säras kogu teadmishiilguses! Nii käisimegi vastu õhtut poes ära, ostsime need pavlovad - tuleb välja et need on kolemagusad valged tahkeasjandused - lisaks vaniljekohupiima ja mustikaid. Ja nii sündiski pildil olev kihindus - pavlova, laimikreem, kohupiim ja marjad.

Maitsesin siis ka tükikese - njaaaaa, tõepoolest, see hapu kreem sobis üsna kenasti sinna magusasja peale, ei ole midagi ütleda! Aga las see söömisrõõm olla teistel, minu puhul oli suurem avastamis- ja tegemisnauding. Ja hämming, et kuidas nii intensiivne kraam saab tulemusena üleüldse mitte laimi moodi lõhnata ja maitseda, vaid olla kui üleüldine hapukreemi kehastus.

Maitserõõme!

Sweet Rosie (Pärnu)

Nüüd juba rohkem kui tosin aastat tegutsenud Sweet Rosie pubi mõjub üsna kiirelt muutuvas Pärnu kõrtsikeskkonnas peaaegu et püsiasukana. Hea asukoht ja lihtsapoolne kontseptsioon on lasknud tal üle elada ka kitsamaid aegu, mil paljud konkurendid on pidanud oma uksi sulgema.

Nüüdse suve hakul, kui ilmad on juba soojad kuid turiste veel mitte väga palju, oli kolmapäeva kesklõunal veranda enamasti soomekeelset seltskonda juba üsna täis. Sestap astusin majja sisse, tellisin otse letist ja istusin ka samasse lähedale, saamaks optimaalse tempoga asjad aetud.

Ja tõepoolest, esimese käigu saabumisega läks alla viie minuti. „Merevaigune kahe kala supp“ (5.-EUR) saabus vähem kui viie minutiga, olin jõudnud vaid arvuti avada ja paar pakilist toimingut ära teha.

Kaanega kaetud kausike on serveerimisena alati hea mõte, ennemuiste pidid ju õlletoobidki kaanega olema, et kärbsed sisse ei satuks. Aga selliselt laudatoodud supianum tekitab alati hetkelise segaduse – et kuhu ma selle kaane panen nii, et lauale ei jääks mingit plägast jälge – abiks oleks lisataldrikukese toomine, kuhu selle kaane saaks toetada. Nüüd ma siis improviseerisin ise salvrätikust aluse ja süvenesin sisusse.

Aroom tervitas esimesena ja vägagi veenvalt kalaselt. Kena-krähmuline visuaal rääkis nii lõhest kui porgandist kreemises leemes. Lusikaga lähenedes leidsin veel ka valget kala ja kartulit, leemest tihkust ja tajutavat juustusust. Kõik oli kena ja tore, aga magedapoolne. Umbes poole supi pealt lisasin sinna sisse ka kaasapandud sidruniviilakast väljapigistatud mahla – jah see lõi maitsepildi küll ärksamaks, kuid jätkuv magedus hakkas vaikselt tüütama. Mõistagi oleksin võinud ise soola-pipart juurde tuunida, aga eks minu jaoks on ennekõike huvitav köögi enda algne käekiri.

Kuna suvesoojas ei tundunud täismahus prae söömine ahvatleva mõttena, siis valisin praadide rubriigist kõige tagasihoidlikuma “Krõbe kanafilee värske salati ja kartulilaastudega“ (10.-EUR), mille saabumisega läks u 20 minutit. Ajastuse mõttes kõik kena – ahjaa, meenus et tellimuse sisseandmisel esitati ka igaks-juhuks-küsimus „kas supp siis ennem?“. Mõistlik mõte, pigem küsida kui pärast jauramist kuulata.

Praetaldrikuks valitud lohmakas-lopergune liud paneb heakskiitvalt muhelema. Värvikas-värske salat rõõmustab silma, kuid vaatamata kergele õlikastmele paneb imestama oma magedusega. Igatahes prae visuaal on kena, juba ainuüksi kastme serveerimine eraldi kannukesega lisab siia plusspunkte.

Suur krõbe kanašnitsel tervitab lubatud krõbedusega ... kuid siis saabub üllatus. Kuidas ja mida peab tegema, et õhuke kanalihaviilak paneeringu sees maitseks mage-krõmpsuvalt? Noh mageduse osas on arusaadav – lihtsalt ei vaevu maitsestama. Aga see tekstuur ... ma isegi ei tea, kuidas seda kirjeldada! Ei, ta ei olnud vetruvalt kummine. Ta oli ... noh justnimelt krõmpsuv?!? Alguses nagu plastik-jäigana tunduv liha allus hammustamisele lihtsalt väikese pingutuse järel väikese naksatusega. Ja nii suutäis suutäie järel. Ajan endast eemale õhkõrna maitsetunnetuse, mis nagu osundaks mitte-värske liha kasutamisele – nii väärikas köök ju ometigi ei kasutaks seismajäänud tooret, eksju?

Nokin üldise mageduse leevendamiseks mõned kartuliviilakad ja proovin ka lägaburgerite jaoks kohustuliku koore-majo-ketšupikastme ära – noh ei kummalgi viga midagi, aga ega ei vaimusta ka millegi erilisega.

Kokkuvõte on magedapoolne nagu toiduelamuski. Supipöial on ehtsa kalaelamuse võrra siiski veidi püsti, praepöial aga naksuva kanaüllatuse võrra allapoole. Soovitus? Noh ma ei tea. See pubi elab kenasti edasi ka ilma minu soovituseta, milleks talle ka edu soovin.
---
lugu ilmus siin