KimiJimi (Tallinn)

Jõudes Tallinnasse, avastasin, et olen JÄLLE läpaka laadimisjuhtme koju unustanud. Ehhh. Eks ma siis läksin JÄLLE Viru keskuse Euronicsisse otsma. Ma arvan et kolmandat korda vist :) Aga noh, kui ma seal juba olin, siis kiikasin ka sama keskuse toidutänavale, et kas märkan mõnda puhvetit, mida ma a) pole külastanud ja b) mis vastab minu supikriteeriumile.

Nonäedsa, oligi üks selline, KimJim nimeline. Ja kuna hetkel polnud ka külastajaid just ülemäära palju, leidus läheduses ka mulle meelepärane kõrge rinnatis-istumisvõimalus, mis võimaldab suppi luristada (ja kuidas sa teisiti neid aasia suppe sööd?) ilma kartmata et pritsmed kogu rinnaesist katavad.

Noh nagu sellistes aasiakates-kiirsöögikates tihtilugu kombeks, saad sa oma tellimuse kätte ühekorraga, ühel kandikul. Keegi ei hakka isegi küsima, et „kas supp ennem?“ või midagi sellist. Aga taolise koha puhul ma ka ei nurise. Oma valik ja selle tagajärjed. Varustasin end lusika ja söögipulkadega ning jäin u 10 minutiks ootele.

Igatahes „Kookose laksa kanaga“ (10.-EUR) vastas parimal moel minu ootustele ühest korralikust vürtsikast kookosesupist. Või noh, vürtsikast sellisel mõõdukalt kohalikul skaalal, aga ikkagi supermaitsev!

Ülepraetud kana kintsuliha jupid andsid siia mõnusat täidlast rahulolutunnet. Paksoi kapsa jämedad seibid ja rohelise sibula peened kribalad koos riivitud porgandilaastudega väikest krõmpsuvat värskust. Marineeritud seenekesed on lihtsalt nunnud asjad vaadata ilma erilise maitsejäljeta, kuid poolik magusas mustas tees (või siis magusas sojakastmes?) marineeritud muna pakkus seda mõnusamat lisaväärtust.

Põhimass laksas on mõistagi nisunuudlid, mille suhtes ma olen suhteliselt ükskõikne, sest minu otsingute paleus on maitses, mitte kõhutäies. Nii jätsingi enamuse noist valgetest lintidest kaussi, õngitsedes pulkadega välja muud kraami ja lusikaga luristades võimalikult palju superleemekest.

Teise käiguna valisin „Wok sea ribilihaga“ (11.50) ning jäin teistpidi rahule sellegagi. Jah tõsi siin puudus mingi aasia-ootuslik teravus, kuid üldine maitsesügavuse tase oli selline, et panin nahka ka needsamad nuudlid, mille olin supis kõrvale jätnud. Sest et vaata siin roas olid nad maitsvad, läbi praetuna koos munaga ja sojakastme ja vist ka indoneesia katchupiga!

Krõbe-pehme parim osa sigalihast ehk ribide ümbris (mh olid lihatükkide sees näha need ribide enda augud, mille ümbert liha oli maha tõmmatud – suppppper sooritus)! Needsamad paksoi salati pontsakad tükid, needsamad porgandilaastud, needsamad rohelise sibula kräbalad. Enamik komponente on samad mis supis, aga kui erinev sooritus – ilgeltkolelahe kulinaarne „laiskus“, kasutades samu koostisaineid eri roogade koostamiseks!

Kokkuvõte umbe positiivne! Supipöial niuksatab rahulolust, olles vürtsiselt sisuliselt kella-kaheteistkümneses-tippasendis! Praepöial imestab ka ise, aga kerkib sisuliselt samasse kõrgusse, kuid hoopis teistel maitsepõhjustel. Seega kindel-kindel soovitus!

---

lugu ilmus siin