Seda et mingi ühe koha külastus on vussi läinud, seda juhtub ikka. Aga et kaks puhvetit järjest ühes linnas ühe päevaga alt veavad, see moodustab juba rääkimisväärse loo. Liigun mina ERR Pärnu stuudio poole kella kahe paiku päeval ning näen, et HooV nimelise asutuse värav on lahti, tänavale paigutatud harkjalg lubab kenasti suppi ja praadi ja puha.
Tulen mina tund hiljem peale saate lõppu sama teed pidi tagasi ja ... värav on kinni! Harkjalg on aeda tõstetud, värav on suletud moel, et näib nagu oleks see kruvidega kinni tõmmatud. Näen isegi aknast, et majas sees keegi liigub, kuid kui üritan helistada – noh järsku öeldakse et „teeme 10 minuti pärast jälle lahti“ vms – telefon teatab masinhäälselt, et „number pole kättesaadav“. Ei mingit seletust toimuva kohta isegi FB lehel ning seda isegi mitte järgmisel päeval väiksese vabandusena stiilis: „meil oli tõrge/avarii/arusaamatus, vabandame“ vms.
Noh longin siis edasi, kuna asja on bussijaamas olevasse Cargobussi letti, siis otsustan et proovin samas majas paiknevat Pagaripoiste kohvikut. Noh et puhvet on puhvet ja mõnikord pakuvad need lihtsamat sorti asutused veel parimaid elamusi, kas pole?
Astun sisse, tuvastan letil supipakkumise sildi ja näen parasjagu kassa ees seisvat kundet, kes maksab mingi praelaadse asja eest. Sammun seega julgelt leti ette, tellin supi ja kuni seda kaussi kallatakse, küsin „et kuskohast ma näeks, mis praade olemas on“ ... saan vastuse, et „ei olegi enam, otsa said, ainult suppi saabki nüüd“. Ei mingit vabandust või küsimust „kas saan teile midagi muud pakkuda?“. Või pakkumist: „tulge homme/hiljem läbi, küllap siis saab!“ vms. Lihtsalt lüüakse see supp kassast läbi ja asi vask.
Njah vaadake kliendikogemus on umbes nagu sapöörilgi – üks kord läheb midagi valesti ja sellest piisab. Kui tegu pole just mingi monopoolses seisundis oleva ainukese putkaga kuskil elava liiklusega maantee ääres, siis missugune on kliendi motivatsioon teine kord uuesti tulla õnne proovima?
Ahjaa, et kuidas see supp siis oli? Einoh, klassikaline ja tubli hernesupp tiheda ja maitsva leemega, väheste lihakribalatega ja tangudega. Ilma ühegi katseta muuta seda võlumuselt ilmekamaks nt mingi supi pinnale lisatud muruhakke vms abil. Selline tõhus ja turvaline värk, mille tõttu võiks ju isegi kaaluda tagasi tulemist, aga no ma ei tea.
Kokkuvõtet seekord ei tule ega saagi tulla, sest ühes kohas jäeti mind värava taha ja teises ei vaevutudki seletama, et miks päratlõunasel ajal pole eriti nagu midagi pakkuda. Niru lugu.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment