.jpg)
Njaa, ega nüüd vana samanimelise kohaga, nii tuttav Tatari tänavast, pole siin just liiga palju ühist, aga see-eest oli leti taga ikkagi tuttav nägu. Kogenud kõrtsmikuna ei läinud mees muidugi familiaarseks, vaid säilitas täis-professionaalse suhtumise. Ühest küljest pole selline äratundmine just hea, sest siis võib köögipingutus olla tavapärasest panustamisest eksitavalt kõrgem. Teisest küljest aga ... no mis ma siis saan parata, kas pean valehabeme ette panema või :D
Külma-tuulise-tatise sügisõhtu kiuste polnudki saal päris tühi, aga igatahes, kuna mul oli menüü juba ette veebist järgi vaadatud ja peremehel käed-jalad mitte liiga hõivatud, käis kõik edasine vägagi ladusalt.
Vaevalt möödus viis minutit tellimisest, kui jõudiski lauda esimene valik „Seljanka“ (8.-EUR). Tõsi küll, puhveti veebimenüüs väikese nunnu näpukaga „Seljanaka“ aga no mis sellelgi variandil viga on, eksju. Seda enam et lõhn tervitab mõnusa koduse käepigistusega, rääkides praetud supipõhjast ja lihast. Visuaalne pool puhas nauding – dekooriks roheleheke, kõrval eraldi hapukoorekese valge silm ja kuldne sidrunisegment.
Leemeke on just nii happene, nagu mina sellest supist ootan. Tihe-tomatine leemeke, kahte sorti viiner-vorstikesi, kahte sorti liha, sibulake ja kurgike – puhas klassika. Nohjah, tipptase see võibolla pole, lisaelemente võiks siin veel olla täis-gasmiks, kuid umbehää ikkagi. Kauss saab tilgatumaks söödud ning see on parim kvaliteedimärk, mida ma anda oskan.
Kakskümmend viis minutit stardihetkest arvestades saabub ka teine valik: „Lehtpihv veisesisefileest küüslaugu-ürdikartuli ja punaveinikastmega“ (25.-EUR). Lauda toomise hetkel peab härra vajalikuks mainida: „Küpsusastme kohta ma küll ei küsinud, aga ajakirjandusega kursis olles praadisime nii vähe kui võimalik. Samas kuna see on nii õhuke viilakas, siis ega väga palju teisiti teha ei saaks.“. No tore ju, või mis? Professionaal teab, mida teeb.
Ja no ilus on see tulemus, seda ei saa kuidagi eitada. Juba lõhn – sisemine koopainimene hingab kopsud praetud liha lõhna täis ja möriseb rahulolevalt: „täna oli hea jaht!“
Suur latakas pannil kõrvetatud liha on peaaegu et parimas küpsusastmes ning meeldivalt maitsestatud ... no võibolla tiba soolakas, kuid see ei häiri, kuna pole siiski dominant. Vokitud köögiviljade puhul muutub see soolakoorem siiski juba veidi häirivaks, kuid samas magus-marjane kastmeke leevendab seda muljet. Parimas krõbedusastmes kale- ehk lehtkapsakrõps oli suisa kulinaarne meistriteos, väike aga oluline detail suuremas pildis.
Ja teate, seekord ma kirjutan omaette kiitva rea ka kartulite kohta! Need pole lihtsalt ilusalt välja nägevad tärkliseplönnid, vaid erksalt ja mõnusalt maitse-elamust pakkuvad küslakartulid. Ja see pole veel kõik! Mitte lihtsalt kuivatatud küslapulbri või küüslaugu-sool pole siin mängus, vaid päris elus küüslaugu-ürdi-õlisegu, millega need pruunistatud lõigudon kokku mökerdatud. Vaadake kallid kaimud, seda kõige lihtsamat lihakõrvast on võimalik pakkuda moel, mis paneb heldima!
Kokkuvõte seekord väga kiitev. Supipöial on üsna tipmises asendis, kiites pingutust seljankasõbra rõõmustamiseks. Praepöial on ilmselt kuskil 95-99%se kiitmise tasandis, öeldes et nii tulebki karnivoori ürgset olemust kõnetada. Soovitus on väga kerge tulema, ilmtingimata minge ja astuge läbi!
---
lugu ilmus siin
