Kohvik-restoran Kohalik (Tallinn)

Juhul kui Balti Manufaktuur teile midagi ütleb, siis on seda puhvetit lihtne leida. Oletan et tegu on kunagise väravahoonega, lihtsa ühekordse putkaga, mis praegu peidab endas mõnusaimat toidupesa.

Pärastlõunasel ajal kohale jõudes oline üks vägavähestest kundedest, miska sain kohe tellimuse sisse anda ja ka kõik edasine kulges ladusalt ja toredalt. Tore hakatuseks juba seegi, et veebimenüü ja laudades paberil olev langes kokku. Tõsi küll, lisaks sellele püsimenüüle on neil ka päevapakkumiste teema, kuid see pole minu huviorbiidis reeglina nagunii.

Seega – kuna menüüs oli suppe täpselt üks tükk, siis nii saigi tellitud „Selge kalasupp“ (8.50) – pole küll kuigi informatiivne, kuid olgu peale. Kopsakas taldrik suurel puuliual jõudis minuni u viie minutiga ja lubas juba mitu sammu eemalt lehviva lõhnaga korralikku kala-elamust. Ja nii ka oli – see leem kas teate oli hunnitult hea! Päris kalapujong! No kohe ikka see õige, millel on nii kala lõhn kui maitse kui ka huuleliimi element, uhhh kui mõnus.

Tõsi küll, selles üldiselt selges leemes ujus pilvedena kummalist teralist hõljumit, millest ma oleksin misopasta või –pulbri kasutamist, kuid vähemalt see proua, kelle käest ma asja üle küsisin, väitis et misot siin mängus pole. Aga miso või mitte, vahet pole, sest see kraam oli ikkagi hullult maitsev. Võibolla soola tase oli peaaegu-et-ülesoolamise piirikese peal, kuid kuna sool on teadupärast maitsetugevdaja, siis polnud sellest hullu midagi.

Lõhekala tükikesed, porru, suvikõrvits, porgand ja noore koorega kartuli tükikesed andsid üldisele maitsevaimustusele lisaks ka kõhutäidet. Igatahes noolisin ma kausi tilgatumaks. Koos supiga lauda toodud värske ciabatta viilakad ja soolakas ürdivõi sobis siia juurde ka päris kaunikesti.

Teine käik – „Šnitsel“ (14.-) omas menüüs ka mõnda seletavat sõna „/sea välisfilee/rustikaalsed friikartulid/pestomajonees/parmesan/“. Käik saabus veelgi suuremal puualusel ja u 12 min peale suppi – suurepärane ajastus!

Ütlesin, et toodi puualusel? Aga nii oligi, mitte taldrikul, vaid otse puualusel suur šnitslilatakas, majoneesikausike ja friikate totsik. Ei mingit taldrikut J Lahe! Aga et ka ei mingit salati, see on veider. Üksik sidrunisegmendike ja šnitsli pinnale koos juustuga puistatud muruhake vist salatiks ei kvalifitseeru, või kuidas?

Fritüüris viimistetud šnitsel ise polnud teab mis šedööver. Tõsi, ta oli kvaliteetsest lihast, ühtlase tekstuuriga, korralikult läbiküpsenud ja suht pehme ja puha, aga kuivavõitu ning ilma mingi erilise maitsestuseta.

Aga teate see majonees! SEE MAJONEES – seda lihtsalt tuleb kirjutada läbiva suurtähega ja selle juures vaimustunult ohata! Ilmselt pesto rosso peale ehitatud, kohapeal valmistatud, rammus, kreemine, magus-hapukas, üdini umamine. Selle majoneesiga sündis see neutraalne šnitsel süüa niimoodi, et naeratus ei kadunud suult ka toidupala suhupanemise hetkel! Teate, isegi need friikad, mis olid ju värsked, krõbedad ja üldse toredad, ka neid oleks võinud selle hunnitult maitseilusa kastme abil süüa, aga no lihtsalt polnud himu neid jublakaid haugata. Teate, ma arvan, et selle õilsa majoneesi abil oleks isegi saepuru maitsev :)

Kokkuvõte säde-positiivne. Selle puhveti nimes on „restoran“ vägagi omal kohal, köök väärib taolist tiitlit ilmtingimata ja kahtlemata! Supipöial kiidab haruldaselt maitseküllase kalasupi ja eelkõige selle põhjaks oleva kalaleeme eest – õppige, kuidas seda teha! Praepöial võiks nuriseda kuivavõitu šnitsli pärast, kuid selle kõigi gurmeejumalate väärilise majoneesi eest võib kõik andestada ja kõrvu plaksutades braavo hüüda! Soovitan, ülikoleväga soovitan!

---

lugu ilmus siin