Raudnael Arena (Viljandi)

Viljandi Vabaduse platsi vastas, spordihoone nurgakeses on end sisse seadnud uus tegija. Või noh, mis ta nüüd uus on, Raudnaela nimeline kõrts on ju üsna vana, vist suisa 10 aasta vanune nähtus Viljandist u 8 km Pärnu poole. Aga nüüd veebruarikuus avas see kõrts linna keskel eelnevast katsetajast tühjaks jäänud ruumides oma filiaali nimega Raudnael Arena.

Satun sinna varakevadisel neljapäeval pärastlõunasel ajal ning olen üks üsna vähestest kundedest. Ühed just lahkuvad, hiljem teised tulevad, suurema osa ajast olen üksi saalis. Miks see detail kõneväärne on, sellest pisut hiljem.

Esmalt loen letil olevat silti, mis paneb pisut kulmu kergitama. Selle kohaselt toimub teenindus lauast ainult eelbroneeritud laudkondade puhul, teised peavad leti äärde ise tulema. Hmm, milleks selline silt hea on, ei oska arvata, sest mingil hetkel olen mina saalis üksi ja leti taga lausa kolm näitsikut. Aga noh, eks igal majal on õigus oma reegleid kehtestada, lihtsalt mina näen taolist asjakorraldust esmakordselt.

„Arena seljanka“ (5.-EUR) saabumine võtab u 10 min. Hõreda saali ja üksiku toidukulleri taustal on see kuidagi pikavõitu ooteaeg, aga las ta olla, mul õnneks kiiret pole. Kausi sisu tervitab kahe küsimusega – miks seljanka sisse sokutada leivakrutoone? Ja miks peab supi sisse ilma küsimata plärtsatama hapukoort, miks ei võiks seda kas küsida või eraldi serveerida?

Muus osas on ju supike aus, liha-vorstilõhnane ja tummine. Lisaks peenelt hakitud keeduvorstile ja singile tundub mängus olevat veel vähemalt kahte, kui mitte kolme sorti liha, kurgikesed ja mõned oliivid. Leemeke on meeldivalt ja õrnalt happeline – kõik kena, aga ka ei midagi erilist. Sihuke turvasupp, mis on ju omamoodi tore.

Teiseks käiguks valin samamoodi majanimelise „Arena šnitsel“ (15.-EUR), mis tuuakse paraku kohale ennem, kui ma olen esimese käiguga ühele poole jõudnud. Olen sel hetkel üksinda saalis, nagu alguses sai vihjatud. Et ei ole ülekoormust ei köögis ega leti taga, võiks ju jälgida lauda ning tuua teine ring siis, kui esimene roog on lõpetatud – oleks ju nagu elementaarne viisakus?

Taldrik ise on aga silmapaitavalt ja isegi pisut edevalt ilus, värviküllane ja rõõmus. Värske salati kuhil on tõepoolest värskelt kokku miksitud rukolast, peentest salatiribadest, kurgist ja redisest ning magus-hapuka õlikastmega kenasti praavitatud. Apelsini- ja tomatilõigud lisavad veelgi visuaalset erksust, pannes pildi särama.

Latakas jämedas taignakoorikus ja fritüüris tumepruuniks kärsatatud sealiha annab kahetise emotsiooni. Ühest küljest valgub kooriku alt lõikamise hetkel juustust kastmekest, mis on kena. Teisest küljest on aga liiga paksuks jäetud lihalõik ebaühtlase tekstuuri ja küpsusastmega – kohati pekiselt-sidekoeliselt lödivõitu, kohati natuke liiga rõhke.

Liha all peituvad ülemääraselt sügav-tumepruuniks frititud kartuliviilakad ja päris kenake külm kurgikaste, mida võib isegi tinglikult tõesti tartar kastmeks liigitada, nagu tootekirjelduses öeldud. Sihuke säästu-tartar, ilma kapparite sügavuseta ja sibulasärtsuta, kuid koos kuivavõitu ja ülearu pruuniks-kuivaks frititud jämeda taignakoorikuga sobiv kombo.

Kokkuvõte üldiselt siiski positiivne. Norimiskohakesi soorituses on, aga üldiselt on nii supi- kui praepöial horisondist siiski kõrgemal. Eraldi selle pärast Viljandisse minna ei soovita, aga kui juba selles linnas olete, siis miks mitte läbi astuda.

---

lugu ilmus siin

Scheeli restoran (Tallinn)

Vanaturu kaelas, üsna silmatorkamatu ukse taga asub tõeline juugend-stiili saatkond. Ajastu hõng on siin välja peetud kogu kujunduses kuni saalimuusikani välja – see viimane on tihti väga alahinnatud komponent.

Teisipäeva õhtuhakul olin ma üllataval moel ainuke klient, seda sisseastumisest kuni lõpetuseni. Kas küsimus on maja fassaadi varjavates tellingutes, mis inimesi pelutab, või Tallinna kõige turismitihedamas kohas olevas tihedas konkurentsis, seda ei oska öelda, kuid kuidagi kurb-nukker oli see olukord. Ehkki jällegi – minu seisukohalt vaadatuna – seda ladusamalt ju kõik kulges.

Olles eelnevalt võrgust nende menüüga tutvunud, oli minu valik lihtne – suppe oli selles puhvetis sisuliselt vaid üks – Scheeli supp (10.-EUR). Suur oli minu üllatus, kui seda tellides küsisin, et aga mida sihandne nimetus ka tähendab, sain vastuseks: „ei tea, pean köögist küsima, see on kas seljanka või boršš“. Einoh, kontseptsioonina pole selline lähenemine köögi poolt ju paha, kuid veider on, et ettekandja seda ei tea.

See on ka ainuke etteheitekesekene kogu soorituse pihta – restorani tasemel mängu mängides peaks ettekandja mitte ainult ette teadma valikuid, vaid ka lauda tuues mõne sõnaga seletama toidu olemust, isegi juhul kui kõik see peaks juba detailideni menüüs kirjas olema.

Noh näiteks u 5 minutiga lauda jõudnud borši kohta võinuks seletada, et tegemist on rebitud loomalihaga selles supis.

Koos supiga serveeriti ka paar saiaviilakat ja merekarbi sisse pakitud ürdivõi ning omaette napakeses hapukoor. Supp ise oli tõepoolest hea ja rikkkalik, oskuslikult maitsestatud ja teostatud. Mõõdukas happesus tagas ilusa erkpunase värvuse, pikakiulist loomaliha oli tavatult palju – pakuks et lausa üle poole massist. Pikalt-peenelt ribastatud köögiviljad, aromaatne leemeke – see köök teab, mida teeb!

Teiseks käiguks otsustasin samuti võtta maja omanimelise roa „Scheeli stiilis risoto tiigerkrevettide, kaheksajala, merekearpide ja basiiliku pestoga“ (24.-EUR). Toidu saabumiseks kulus tellimise hetkest u 20 min, mis on suurepärane ajastus.

Taldrikutäis nägi välja toekas ja rikkalik. Peeneteralise juustukihiga üle puistatud, mõne võrselehega kaunistatud roa krooniks olid pontsakad ja parimas valmidusastmes suur-krevetid. Risoto ise oli kreemiseks vispeldatud koos pestoga ja otse risoto sisse ohtralt segatud pisikrevetikestega. Kahte sorti karbikesed, päikesekuivatatud tomati ribakesed. Kõik see kokku oli küll ehk ivikese-tibakese liiga soolane, kuid siiski niipalju maitsev kraam, et sõin tubli lapsena taldriku täiesti tühjaks J See, et ma ei tuvastanud menüüs kirjas olevaid kaheksajala tagavaruosi roas, pole suuremat asi kaotus, siinkandis kipuvad need niikuinii enamasti olema kummised.

Kokkuvõte kiitev. Harva kui võtan eraldi mainida interjööri, kuid see on siinkohal tõesto kõneväärne kompu, juugendi kui stiili hindajatele tasub kohale minna ainuüksi selle pärast! Supipöial on vägagi püsti ülimalt liharohke elamuse eest, praepöial on samamoodi krevetikülluse tõttu püstakil. Soovitus tuleb siit küll väga kerge käega – jah muidugi!

---

lugu ilmus siin

C’est La Vie (Tallinn)

Mingis mõttes on ju tore, kui ettevõttenimi sildil juba eemalt-kaugelt annab aimu, et millega tegu on. Antud, Tallinna vanalinna südames asuva puhveti puhul ei teki ilmselt kahtlustki, et mis köögikultuuri nurka siit oodata võib. Sisseastumise järel saab prantsuspärasuse ootus kinnitust ka muusikavaliku järgi pluss veel mitmeid nipsasjakesi, mida oskame sellesse raamistikku paigutada.

Turismihooaeg pole veel alanud, sestap kolmapäeva õhtupoolikul oli saalis veel vaid üks lauake hõivatud kahe daami ja pudeli veini poolt – see aga sobis õhustikku suurepäraselt. Hiljem lisandunud neljane laudkond väikelapsega ainult lisas mõnusa tõsieuroopaliku restorani õhustikku.

Emaliku hoolitsusega proua toodud menüü paberversioon vastas veebis olevale – juba esimene plussike kirjas.

Kui prantsuse restoran, siis oleks ilmselt suhteliselt lootusetu näha menüüs midagi muud kui sealset sibulasuppi (12.-EUR) – eks me kõik kipu pisut stereotüüpides kinni olema. Aga kuna ka seda saab teha mitmete variatsioonidega, siis on põnev ikkagi näha siinset versiooni.

Umbes 10 minutiga kohale jõudnud supike rõõmustab juba oma klassikalise kõhuka kausikesega – siin on näha detailitunnetust!

Pütsaku sisu erineb enamike siinsete pakkujate sibulasuppidest üsna tublisti, siin pole tegu tumepruuniks ja marmelaadiseks hautatud massiga, vaid heledapoolse, ilmselt valge veini baasile ehitatud leemega, mille sees olid täiesti arusaadavad sibularibad.

Ka sellesse komplekti vaikimisi kuuluvad saia-juustu-kombinatsioonid oskavad väga erinevad olla, alates krutoonidest kuni kogu supi pinda katvate larakateni. Siinsel juhul olid röstitud viilakad küll väikesed, kuid kandsid enda pinnal mõnusalt vängevõitu intensiivseid sulanud kitsejuustu tükikesi.

Teiseks käiguks küsisin igaks juhuks emaproua käest, et mida tema ise hindaks sellest menüüst kõige prantslaslikumaks. Mõneti ootuspäraselt sai selleks „Beef Bourguignon“ (veiseliha hautis tomatikastmes kartulipüree ja köögiviljadega, 19.-EUR)

Tõsi küll, miks selle puhveti menüüs määratakse burgundia pada kui „tomatikastmes“ olevaks, samas kui kogu taustateadmine ütleb, et see peaks siiski veinikastmes olema? Aga vaatame siis taldrikusse ... ja saame teada, et u 20 minutiga lauda jõudnud (aplaus ajastuse eest) ja intensiivselt aurav roog ongi mõistagi veinipõhine.

Piisavalt pehmeks haudunud loomaliha ei üllata otseselt millegagi (ohtralt kasutatud küüslauk on ju selle köögi pärisosa), samuti nagu mõnusalt koorene-kreemine kartulipüree. Kergelt rõhked rohelise oa kaunad ja tomatikesed jätkasid sama turvalist rada.

Aga tõsiselt ja positiivselt hämmastasid mõned üksikud, kuid seda maitseküllasemalt mõjuvad küüslaugused šampinjonisektorid. See üsna mõtetu seeneasendaja on ise-enesest tuhm nagu taburet, kuid oskusliku valmistamise korral võib ka see tarbeasjake osutuda kunstiteoseks!

Kokkuvõte üsna ja üsna positiivne. Veidi liiga turvalisena mõjunud menüüread osutusid olevat siiski maitserohked ja veidike isegi üllatavad. Nii supi- kui praepöial tõusevad üsna püstiseks ning teatavad, et prantsuse köögiga tutvumiseks on see köök vägagi õige koht! Seega – soovitus, igastahes!

---

lugu ilmus siin

Myata (Narva)

Narvas käivad asjad teisiti. Üldiselt olen ma endale ise sõnu peale lugenud, et ei tasu minna värskelt avatud puhvetisse, las nad jooksevad ennast käima ja saavad algusraskustest üle. Narvas aga juhtub pigem sagedamalt kui mujal, et uus koht läheb üsna pea ka kinni ning seega tuleb kasutada värsket võimalust. Nii nagu juhtus samades ruumides, Puškini uulitsal paiknenud eelmise üritusega (Gastrobar Social).

Nii et kui sain kuulda avamisest, nii esimesel Narva sattumisel võtsin koha sihikule. Tõsi küll, seda sihikut on veidi raske seada, sest nagu paljud selle linna puhvetid, ei oska-taha nad sotsiaalmeedias end kuigi turundada. Instagramis on küll paar pildikest, kuid pole ei arusaadavaid lahtioleku aegu, täismenüüst rääkimata.

Pärastlõunasel ajal, kui päevapakkumiste vahemik (12-15.00) oli juba läbi, oli peale minu veel vaid üksikuid külastajaid. Üks neist tuligi sisse küsimusega, et kas jäi pakkumistele hiljaks. Teine lahkus pahaselt, kuuldes et a la carte menüüs oleva kana valmimisega läheb 25 minutit.

Minul oli aga õnneks aega ja nii ma siis läbisin kogu tsükli ehk ligi 50 minutit sisseastumisest kuni väljumiseni. Pole paha ajakulu mõttes, aga kas see oli nüüd meeldivalt veedetud aeg, sellest järgemööda.

Sain tellimuse andmisega hakkama, ehkki see kestis kentsakalt kaua. Osutasin igaks juhuks aeglaselt hääldades ka menüüs vastavatele ridadele, kuid seejärel veetis neiuke laua juures midagi märkmikusse sehkendades, maha tõmmates ja uuesti kirjutades mitu minutit. Ilmselt algaja püüdlikkus, ma oletan.

Kentsakas oli ka see, et kuigi ma olin aeglaselt häälides tellinud lisaks toitudele ka vee ja eraldi rõhutatult „kõige lõpuks palun tass kohvi“, siis naases varsti näitsik, kandikul vesi JA kohvi. Püüdliku keeleõpetajana naeratasin ja laususin nii riigi kui kohalikus keeles, et ma tahtsin kohvi LÕPUS, peale toitu. Piiga jättis esimese hooga kohvi lauda ja üritas vett minema viia. Peatasin ta ja jätkasin sama kasvatajahäälega pehmelt: „palun jäta vesi siia ja too kohvi hiljem“. Noh kes meist aeg-ajat ähmi täis ei läheks uues rollis, eksju.

Esimese käiguna tellisin „Sorrel supi“ (6.-EUR). Eksole te ju teate, mis see on, onju. Ilma guuglisse piilumata ainult! Ei teadnud? Mina ka mitte. Aga venekeelsest nimetusest „щавелевый суп“ teadsin siiski, et tegu on hapuoblikasupiga. Või siis Ukrainast tuttava nn rohelise boršiga. Üllatav on seda siin pakkumisel näha, seda enam säherduse kentsaka eestindusena, kuid seda proovimisväärilisem, eksju!

Ahjaa, ennem kui supp lauda jõudis – ja selleks läks tubli 15 minutit – imestasin ma alguses, et kuskohast ja miks on minu nina täis läila-imalat lõhankuuse tatt-venivat aroomi. Et kuidas ma toidulõhnu tundma peaks selle agressiivse aroomikardina tagant? Kui tabasin ära, et see hoovas keset lauda paiknevast aroomiküünlast, nihutasin haisuallika endast nii kaugele kui võimalik ja lootus lõhnatajule paranes.

Paraku polnud suures ja efektselt auravas kausis just liiga palju mida nuusutada. Lõpsepõlvest tuttav oblikasupi lõhn oli küll olemas, kuid nõrguke nagu esimesed rohelised lehekesed külmavõitu metsaaluses.

Pinnalhulpivate värskemate-roheliste lehtede all oli ülejäänud mass üsna tuhmiks keedetud ja happevaene. Happeke oleks olnud sellele supile päästjaks nii ootuspärase maitse andjana kui ka värvierksuse mõttes. Kaks keedetud munapoolikut, näpuotsaga lihatribalaid, kartulike ja porgandike – jah tõepoolest roheline boršš (mis lihtsast hapuoblikasupist siiski erineb) ta ju on, kuid üsna maitsetühjake. Õnneks olid laual nii soola- kui pipraveski ja nendest mehemoodi mekki-aroomi juurde tuunides said kausitäis maitsekauniks ning võis isegi eraldi serveeritud hapukoort juurde koukida.

Supikaussi ära viies küsis näitsik, et „kas toon kohvi nüüd?“ Naeratasin nii leebelt kui oskasin ja kordasin, et soovin kohvi siiski PÄRAST!

Teine käik „Haugikotletid mündi- ja kartulipudruga“ (14.-EUR) lasksid end oodata tellimise hetkest u 30 minutit. Visuaalselt jättis taldrikutäis üsna hea mulje – moderne minimalistlik käekiri, ilma liialdustesse laskumata.

Peategelane ehk kaks väheldast kotletikest olid leebelt meeldivad. Mahlased ja värsked kalapallid olid ilmselgelt saanud rammusat vennaihu kotletisegusse juurde – igati asjakohane värk! Tõsi küll, maitsestus hakkas nüüd supi järel moodustama juba mustrit – sisuliselt null lisatud maitseid. See pole otseselt hea ega halb, kuid veidi igavapoolne.

Dekoratiivne kartulipüreeketas oli küll efektse võrsekuhila all, kuid jällegi maitsetu. Lusikatäis värsket salatisegu pakkus natukesesegi maitserõõmu oma hapuka õlikastmega.

Kõige suurem arusaamatus oli aga omaette kausikeses paiknev hallikas mass, mida ma ootasin olevat siis lubatud mündise elemendi kandja ... kuid see tulikuum tihedus ei evinud üleüldse mitte mingit maitset! Proovisin seda vastavalt jahtumisel veel neli-viis noatsatäit otse keelele kanda, et midagigi tunnetada, kuid tulemus oli absoluutne null.

Lõpuks kohaletoodud kohvitassi sisu oli sihuke harju keskmine (või peaks siin ütlema viru keskmine?), kuid vähemalt oli tassi all salvrätil kohalikus murdes „ilusad päeva“ ja piparmündišokolaadi pisitahvlike – selle söögikorra ainus tugev elamus.

Kokkuvõte paraku kahvatu. Supipöial on küll kiitev julge menüükoostamise mõttes, kuid teostus jätab pöidla siiski lihtsalt horisondile külili. Praepöial tunneb ennast aga suuresti petetuna – nii puhveti kui roa nimes olnud mündiaspekt jäi olemata. Võttes arvesse kulutatud aja, raha ja maitse-elamuse suhet, siis ei saa selle kogemuse pealt kuidagi soovitust anda. Vast on need avamisraskused, millest alguses rääkisin ja võibolla on kõik muu selle puhveti menüüs oivaline, aga minu kogemus sai pläss.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kultuurikolledži söökla

Möödudes selle kultuuritempli peahoonest, jäi silma pabersilt „Kodused lõunad 10.-15.00“. Et kell oli poole kolme paiku, otsustasin õnne proovida, et kas veel antakse? Anti! Ehkki asutus oli juba koristurežiimil ja minu kui ilmselt viimase kunde tellimuse järel pühiti puhtakse ka kriiditahvlil olev menüü, õnnestus minul siiski veel löögile pääseda.

Kuna tegemist on pesuehtsa kandikusööklaga, siis mingeid toitude serveerimisele kulunud minutite lugemist siit ei tule. Võtad seda, mida antakse ja tassid ise lauda.

„Kodune seljanka“ (4.-EUR) oli täpselt see, mida lubati. Erinevalt nö päris-seljankast leidus siin mh ka ohtralt praktiliselt pudruks keenud kartulit, aga ka viinereid ja vorstiseibe, singiribasid ja lihakiude. Rammus, rikkalik, üsna meeldivalt maitsestatud, kuid samas ilma mingi erilise särata ei välimuse ega olemuse mõttes. Kausitäis oli aga siiski niipalju sobiv, et tühjaks ma ta helpisin.

Ahjaa – kiituseks niipalju, et supi tellimise ajal taipas neiuke küsida, et „kas hapukoort lisada?“ ning kuuldes „ei“-vastust, siis mõistvalt noogutada.

„BBQ karbonaad“ (8.-EUR) kõlas piisavalt tavatult sööklalikus kontekstis, seega soovisin seda proovida. Alustuseks kuhjati küll taldrik noorele töömehele sobivas mahus täis tatart, mis kaeti valge koore-ürdikastmega, selle kõrvale tõsteti rammus-tume-BBQ kastme moodi vedelikust nõrguvad lihatükid ja kuhil peedisalatit.

See salat oli küll väikene pettumus oma null-maitsestusega, mistõttu peedile omane keldrine-mullane mekk sai liigselt esile tulla. Kaste oli see-eest aga koduselt ja turvaliselt maitsev. Kvaliteetne ja kaua madalal temperatuuril küpsenud liha oli meeldiv oma olemuselt, kuid ei liha ise ega ka sobilikult tume kaste ei evinud BBQ’le ootuspärast suitsust elementi, mingitest magus-vürtsistest rõõmudest rääkimata.

Kokkuvõte pisut haigutav. Supipöial ei näe põhjust ennast neutraalsest horisontaal-asendist kuigivõrd ülespoole vinnata. Praepöial kiidab küll liha oskusliku eelküpsetamise eest, kuid imestab termini BBQ kohatu kasutamise üle. Soovitust siit ei tule, aga samas ka laitust mitte. Neutraalne värk.

---

lugu ilmus siin

Bend Grill (Tallinn)

Alustuseks soovitan mitte uskuda taksojuhti, kui too toob su Kopli 69 maja juurde ja õlakehitusega ütleb, et „ju see järgmine vist on“. Ning ära usu ka oma silmi, kui näed seal järgmisel majal mingeid kohvikule viitavaid silte, mille peale sa ise ütled nõustuvalt „no ilmselt on jah.“ Ei ole! Selle õige Kopli 71 majani on u kilomeeter kõmpimist!

Ja üleüldse – piisaks ainuüksi maja fassaadi foto vaatamisest, et seda ilmselt mitte segi ajada ühegi teise Tallinna hoonega, ses puhveti Bend nägu on lahedalt viltu. Sisemus on palju tavapärasem ning nädala keskpaikse tööpäeva teisel poolel ka inimtühi.

Et olin menüüga ennem veebis tutvunud, siis oli tellimine kiire ja lihtne

„Seljanka“ – kas pole üllatav, et see sai minu valikuks, onju. 6.50 hinnaks ja saabumisajaks u 5 minutit. Esmapilk rõõmustab kasvõi eraldi serveeritud hapukoorega, ehkki nii sidrun kui oliivid olid otse supi sisse sokutatud. Aga pole hullu – need mõlemad komponendid on teretulnud, kuigi eraldi serveerimine oleks stiilipunkte tõstnud.

Mis aga mõjus vägagi kummastavalt, oli supi pinnal olev mitme millimeetri paksune õli/rasva kiht. Einoh, supipõhja ettealmistamisel võib väga vabalt juhtuda, et läbipraetav ollus saab liiga rammusaks, kuid igal köögisellil peaks olema vähemalt üks-kaks nippi, kuidas seda kihti vähendada.

Supp ise oli aga lihtne, kuid siiski meeldi. Odav-viinerid olid segi singi ja lihakribalatega, tavapärasele sibulale-porgandile-kurgile lisaks oli siin otsustatud kasutada ka paprikat – ega see pole miski patt. Maitsestus oli üsna asjakohane, mõõdukalt happeline ning ehkki minu keel oleks soovinud ka vürtsi leida, siis ka leebemal variandil on täiesti õigus olemas olla.

Teiseks käiguks aga võtsin selle, mis mind (lisaks kamraadi soovitusele) siia üleüldse tõi. Nimelt roog, millest ma seni polnud kuulnudki: „Armeenia Lahmadzjun“ (Tomatid, paprika, sibul, küüslauk, petersell, veiseliha, lavašš leib / 10.-EUR)

Sisuliselt on tegu kõige levinuma kulinaarse kontseptsiooni – panna kokku tainas ja liha – variant number ma-ei-tea-mitmes. Antud juhul lulja-kebabi jaoks valmistatud ja maitsestatud hakklihasegu pole mitte pandud eesmärgipäraselt varda ota ja süte kohale, vaid õhukese kihina määritult taigna peale ja praeahju küpsema. Siinse puhveti versioonis siis lavaši peale. Mis sellest teeb „armeeniapärase“ – no ma ei tea, võibolla ohtralt lisatud tomati-punasibularõngaste kate? Mis aga eristab esimesena pähetulevast võrdlusest kaasaegse pitsaga – see on juustu puudumine ja teistsugune, särtsakam maitsestus.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on veidi heitunud ülemäärase rasvakihiga seljankast, kuid jääb vaatamata sellele siiski püstipoolseks. Praepöial aga tänab uue kulinaarse kogemuse eest, mis lisaks osutus ka meeldivalt maitsvaks. Seega soovitan!

---

lugu ilmus siin

Manilla Café (Narva)

Narvas on jällegi uus puhvet! Või noh, uus. Juba kogenud ettevõtja kolis oma toimetamised üle tuntud kohta, kus ainuüksi minu põgusate teadmiste kohaselt on varem olnud kolm katsetust. Aga ikkagi – seekord tuleb välja, et vana + vana = uus.

Uue nimega - Manilla Café – asutus Puškini ausamba lähedal Puškini uulitsas kortermajas. Teisipäevasel töölõpusel hetkel on külastajaid vähevõitu, sätin end nurgalauda ning asun toodud menüüd uurima. Mnjaaa, narva eesti keel on huvitav ja loominguline. Igasugu pisiapsakad ja tähevead pole olulised – kes meist ei teeks vigu, eriti enda jaoks mitte-omases keeles kirjutades. Aga mida tähendab „nükkušašlik“, seda võiks ilmselt mingi konsiilium arutada

Võtsin tellida menüüst neid asju, millest aru sain. Noh näiteks „Seljanka“ (6.-EUR).

 
Kuniks seda ootasin, tõi noorhärra leivakausikese sõnadega: „proovige meie leiba, ise küpsetame!“ Kui küsisin, et mis sellele nii erksa oranžikas-kollase tooni annab, kas porgand? Vastus – kõrvits ja kurkuma! Ooo, huvitav. Tõsi küll, leib ise oli kuivavõitu ja rabe, kuid küüslaugu ja tilliga maitsestatud määrdeke andis asjale kenakese maitsevärvi.

Supp saabus u 5 minutiga, kaane all olevas potis, tulikuum ja aromaatne. Hapukoor ühes ja sidruniviilud/oliivid teises kausikeses eraldi serveeritult – kena ja kohane serveering!

Supi sisu osutus Narva keskmisest kõvasti paremaks. Happeline ja kergel vürtsikas leemeke tabas täpselt ootuste kellanuppu! Sisuks kõvasti mitut sorti liha ja ... tadaaa ... siin ei olnudki põhirõhk viineritel! Ei, hoopis päris liha ja mõnus kerge suitsutoonike. Kui seda noorhärra käest küsisin, et kas siin on mängus suitupaprika või –liha, siis õige vastus oli – suitsuribid. Üldmulje sellest ainult paranes ja ninaotsa-tilgakesed kiitsid asja õigsusele kaasa.

 

Teiseks käiguks „Sealipraad kondil“ (10.-) Noh kui seali, siis seali. Kondiga liha pakutakse meie puhvetites naeruväärselt harva, seda huvitavam saab seda proovida. Ooteaeg tellimise hetkest u 20 minutit, supi lõpetamisest kümme – suurepärane ajastus!

Ahjaa, tellimise hetkel küsiti, et „kas mingit garniiri ka?“, mille peale palusin lihtsalt piirduda salatiga. Nii ka asi sooritati ja juba puhtalt vaatepildina oli taldrikutäis kenake. Suur tükk küpsetustriipudega liha ning kuhil juustupuruga üleraputatud salatit – no kas pole kena?

Liha on kenasti läbi küpsenud ja mõnusalt maitsestatud. Ilmselt on selles midagi koopainimese aegadest pärinevat, kuid kondiga liha mõjub kuidagi ehedamana, kuigi maitsele hakkab kondi olemasolu midagi lisama alles koibade või ribide puhul. Kui üldse millegi kallal norida, siis see, et säänse lihatüki juurde peaks pakkuma ja korralikku hambulist lihanuga.

Balsamico-õlikastmes salat ja selle peale oivaliselt sobiv soolakas juust mängivad kokku parimal moel. Mõõdukalt vürtsikas adzhikalik kastmeke pole küll sisuliselt oluline antud hetkel, sest liha ei vaja kuidagi lisamaitsetega turgutamist, kuid kohane lisand ikkagi.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial teatab rõõmuga, et see on linna kui mitte üks paremaid seljankasid, siis vähemalt on suudetud vältida odavat viinerisupi lõksu. Praepöial tänab võimaluse üle kohata harvaesinevat päris-karbonaadi. Soovitus tuleb siit väga kerge südame ja keelega!
---

lugu ilmus siin