Tartu kesklinnas nälga jääda pole enam ilmselt võimalik. Toidukohti leidub kümnete kaupa, mõni uuem, mõni vanem ja tuntum, peenemaid ja lihtsamaid. Kontrast veel u kümme aastat tagasi valitsenud suhtelise tühjusega paneb tagasivaates kukalt kratsima ... et kuskohas siis rahvas toona käis?
Rüütli tänavat pidi Raekoja platsi poolt botaanikaaia suunas liikudes leidub üks omanäoline kohake nimega Crepp. Nagu nimestki aru saada, on põhirõhk pandud prantsuspärastele pannkoogilaadsetele voldikutele. Õnneks aga saab ka mitte-taigna-õgard sealt oma kena kõhutäie.
Ega menüü just eriti pikkusega ei raba, minusuguse suppidele rõhuvale kodanikule jääb kaherealine valik suisa kohatult kesiseks. Kuid kas teate, vähemalt üks nendest on aga kuldaväärt!
Terav tomati-hakkliha supp (4.-EUR) paneb ausalt öeldes õhku ahmima ja venitab söögikorra ikka pääääris pikaks. See supp on PAKS! Lusikas nüüd just päris püsti ei seisa, aga ega lahjat leemekst siit kausikeset kah ei leia. Tihe ja tummine, kuum selle sõna mõlemas mõttes. Seda kraami võiks rahulikult pakkuda kastme pähe makaronidele ning kõik ümiseks tunnustavalt! Isegi minusugune tuleneelaja pühib otsaesiselt higi ja veedab külluslikku kausitäit nautides tubli kümmekond minutit. Väga sümpaatne on see, et hapukoor serveeritakse eraldi kausikeses, mitte ei läratata kohe supi sisse. Mina näiteks ei soovinud seda suurepärast maitsepommi lahjendada ning jätsin koorenapakese puutumata.
Teiseks valitud tuunikala salat (6,5 EUR) paneb veidi heituma. Mingi osa ajust ootab salati nime all ikka veel nõuka-aegsetest kohvikutest tuntud jäätisetopsis ettekantuna paari lusika suurust majoneesinõretust. Aga see siin on üleelussuurune kogus kraami, millest mõnel peenemal olendil piisaks terveks lõunasöögiks. Tõsi küll, kraam ise oli äärmiselt lihtne. Jääsalat ja keedukartul, tomat ja keedumuna. Maitsestamata. Oliivid, kapparid ja konservikarbist väljaraputatud tuunikalamudru andsid sellele vaid kesist mekki juurde ... kuni kahvel jõudis taldrik põhja. Kõige all loksus aga vägagi maitsev kastmeke, millesse susatuna maitses isegi külm kardulas õite hästi.
Kokkuvõtteks - üks pöial läheb otsustavalt püsti (see va supi oma) ning tema kohale ilmub ka naeratav aura. Teine pöial (salati oma) on ehk veidi löntsakalt poolkülili, kuid siiski pigem püsti kui pikali.
No comments:
Post a Comment