Pärnu kesklinn on viimaste aastatega tublisti muutunud. Minu kunagine kodutänav pole enam kommunist Barbaruse, vaid ennemuistset vurhvi Pühavaimu nimeline. Jupike Rüütli ja Kuninga vahel on muudetud õdusaks jalakäijate alaks, millel leidub neli söögikohta. Üks nendest, Mahedik, saigi täna üle vaadatud.
Elumajast ümber ehitatud puhvet on mõnusalt armsa sisekujundusega, kuid kuna ilm oli piisavalt soe, siis sai istutud tänavalauakese taha. Menüüd sirvides pani imestama see, et toitude osa algas kirjega "alates 12.30" Kuid õnneks - ehkki kell oli alles napilt peale ühtteist - küsiti koka käest üle ja sai siiski tellimuse tehtud. Letitagune näitsik hoiatas ettenägelikult et lihaga läheb 25 minutit.
Supivalikus on vaid kaks rida, otsustasin nendest "Meie maja borś, märjamaa veiselihast pirukas " kasuks (5.-EUR). Supikausike ilmus kohale kiirelt ja pani ühe vahva detailikesega naeratama - hapukooretopsikesele oli puistatud musta seesami seemneid ja punase sõstra oksake ... lihtne aga armas pai silmale :) Supp ise oli aga ... magus. Köögiviljad olid kenasti ribastatud, mitte riivitud - see on alati hea märk hoolikast köögist. Leem erkpunane ja parasjagu maitsekas, aga ülemäära magus!? Lihtsalt köögvilju keetes ei peaks sellist tulemust küll kuidagi saama, isegi kui uhada sisse kõvasti magusamat sorti sibulat. Lihapirukas oli nagu ... eee ... lihtne kuivavõitu lihapirukas, mingit erilist märjamaalisust ei osanud tuvastada :)
Põhiroana valisin "“Naked” lambaburger, mee ja musta pipraga ahjubataat, kohalik fetajuust, värvilised pestod ja talujogurtitzatziki, saiast prii!" (13.-EUR) Hmmmm, võtsin selle nimetuse nüüd võrgust ja ei oska öelda, kas sama tekst oli ka pabermenüüs ... kuid mingit bataati ma toidus küll ei kohanud? Kuid see pole oluline, sest kõik muu oli kas lihtalt hea või lausa superhea. Need värvilised pestod ehk siis roheline ja punane köögiviljapurustis olid mõnusalt omapärased. Talujogurtitzatsiki nimeline majoneesilaadne rodu maitses kreemiselt ja väga hästi. Murendatud fetajuust mõjus värskelt ja ehedalt. "Burger" ise ehk lapserusikasuurune lambalihapall maitses ahhhh kui mahlane ja ürdine ja üleüldse nomm-nomm :) Nö rosinaks tordil oli lihapalli otsa kuhjatud mündimaitseline suvikõrvitsa-laastuhunnik. Kõrvale pakutud õrnalt magus kodune karaskilaadne küpsetis sai küll enamasti jagatud laua all parvlevate varbluttidega, kuid jagatud rõõm on ju see kõikse parem.
Seekord jääb esimene pöial ebalevalt külili - supp ei jätnud erilist muljet (kui üldse siis ainult märksõna "magus", mida oleks ju saanud imelihtsalt tasakaalustada nt hapuga), kuid punasõstraline naeratus läheb positiivsena kirja. Põhiroa pöial osutab aga kindlasti üles. Tõsi küll, selle pöidla kohal on küsimärk, et miks peab lihapalli nimetama burgeriks, aga see on pisiasi :)
No comments:
Post a Comment