Armeenia köök Soso juures Viljandis

Viljandi kesklinnas liikudes võib kahe silma vahele jääda pargi sisse peituv tagasihoidlik hooneke. Või noh, isegi mitte tagasihoidlik, pigem kooperatiivideaegne suvaline müügiputka, mille seost toitlustusega reedab suvisel ajal varikatustega väliterass.

Ausalt öeldes mäletan seda kohta välispidiselt juba aastaid, kuid pole kunagi sisse astunud. Nüüd sai see viga parandatud. Tõepoolest - see mitte-sisse-astumine oli viga, sest  koht on igal seitsmel juhul külastust väärt. Hea tõestus teesile, et urkalaadsed pesad võivad olla need parimad!

Tõsi küll, algus oli konarlik. Seadsin end terassil sisse ja jälgisin u 10 min, kuidas väsinud olekuga tütarlaps teiste laudadega tegeles. Kui ma siis lõpuks küsisin, et kas lauast ka teenendatakse, tuli välja et tellimuse peab esitama letis. No aga olgu, läheme edasi.

Põgusa ootamise järel ilmus leti taha tõmmumat verd kodanik, kes rääkis päris ladusat eesti keelt ... ja siis mingil hetkel lülitus sujuvalt vene keelele :) Ilmselt on mulle juba näkku kirjutatud, et selle keelega probleemi pole. Või noh, eks see on üsna loogiline ootus et selle põlvkonna mehed reeglina ka kunagist kroonukeelt unustanud pole.

Esimeseks valisin Soso supi (4.50). Omanik - seesama Soso - vastas pärimise peale ilma kübekestki häbenemata, et see on parim supp Eestis! Et lambaliha ja baklažaanid, tomatid ja šampinjonid ja ... noh ega mind polnud vaja rohkem veenda. Supp oli tõepoolest mõnus, suur talupoeglik lambaliha kamakas selles oli suus-sulavalt pehme, köögiviljad muhedaimaks möginaks kokku keenud. Väiksem mees saaks juba ainuüksi sellest supist kõhu täis, vürtsikast maitseelamusest rääkimata.

Teiseks jäi maja ees olevalt infotahvlilt silma paganama põnev nimetus "Tõžvõžik" Letil olevas nimistus seda aga ei paistnud, selle vasteks osutus aga "lambaliha omas mahlas" (15.00). Armeenlane rääkis ilmse kahetsusega, kuidas see roog peaks sisaldama hoooooopis midagi muud. Nimelt sibulate ja tomatitega läbipraetud maksa, südant ja kopse. Aga kohalik publik polla seda süüa tahtnud mitte, mistap sai oivaline panniroog muudetud lihtsalt lambahautiseks. Oinakari on see kohalik publik ma ütleks!

Lauale ilmus üsna kopsakas taldrik, millel omaette kausikeses oli siis see omas mahlas lambaliha (no mis ta nüüd ikka niiväga omas mahlas oli, ikka sibula-tomatihautises), ahjukartulid koorekastmes ja salat. Liha oli super-puper, pehme, maitsev ja värskelt mooritud. Nojahnoh, mitte a la carte selle sõna otseses mõttes, kuid ka mitte mitmepäeva-potitaim :) Kapsa-porgandi-salat nõretas magus-hapust kastmest. Koorekaste oli küll kehastunud "mehh", kuid laiakslitsutud vale-ahjukartulid said oivaliseks abimeheks lihaleeme käteesaamiseks.

Mida siis kokku öelda? Pöidlad lähevad igal juhul püsti. Kallivõitu see värk nüüd küll kokku sai, kuid kahjatseda ei tule pähegi. Kiidan eriti selle eest, et peremees ilmus ise selja taha küsima, et kuidas maitses, laidan selle eest et ettekandja sama ei teinud. Noh ja kui nüüd norida tahaks, siis küsiks, et miks supi kõrvale leivakest ei toodud ja miks salvrätte eraldi küsima pidi ... aga ma ei taha norida.

Seega - Armeenia köök Soso juures - soovitan!