Faeton Tallinnas

Kadrioru veerekese peal väärika väljanägemisega hoone keldris leiab azeri köögiga puhveti Faeton. Kamraad soovitas. Et linna parim hartšo ja šašlõkk ja puha. No kaeme siis perra.

Koha leidmisega võib väike segadus tekkida - esiküljelt sisenedes satud lagedavõitu kreperiisse, azeri pesa tuleb otsida maja tagaküljelt. Interjöör kisub omamoodi kitšiks, paekiviseintega keldrisse kuldraamidega piltide riputamine ja muidu restolik kenitlemine paneb pisut õlgu kehitama ... kuid ju see on siis selline nägemus, mis seal's ikka.

Menüüs muuseas on enamasti esikohal nö universaalroad a la sealiha, lõhe, friikartulid ja muu kokakoola. Soovitan siiski kogu menüü läbi vaadata ja valida välja kohale omased ja nime poolest võõrapärasemad road.

Teenindus oli üldiselt viks ja viisakas. Supi tellimise hetkel soovitas ettekandja valida väiksema portsu, sest suur on "ikka väga suur" :) Vee soovimise juures tundis huvi, et kas kraanist või pudelist ja ei pilgutanud silmagi kraanivee osas. Kogu protsess kokku võttis aega alla poole tunni. Tõsi küll, toidu järel kohvi tuli jupimat aega oodata ... ning piigat otsima minnes avastasin ta andunult telekat vaatamas, kuid siis krapsas ta kohe püsti ja edasi sujus asi jälle kenasti.

Esimeseks valin siis mõistagi hartšo (suur 6 ja väike 4 eurot) - see on üks väga laia ampluaaga supike, mis hästi tehtuna soendab ihu ja hinge (sest mida tähendab "õige" hartšo, seda teab vast ainult keegi 80. tasandi retseptiguru). Noh ja see isend ON hästi tehtud. Peamiselt riisist ja loomalihast koosnev tihedapoolne supike on mõnusalt happeline - alõtša kasutamine on vähemalt sama hea valik kui nt tkemali vms. Vürtsikuse tase on minu jaoks oivaline, kuigi mõni leebem olend võiks nüüd tükk aega õhku ahmida. Kuum, vürtsikas, maitsekas - noh mis sa hing veel tahad. Õige, mina oleks tahtnud peotäit muru selle supi peale ... noh kasvõi näpuotsakestki, kuid mida pole seda pole. Ja hapukoore panemise või mittepanemise supi sisse võiks siiski jätta kundele otsustada.

Teiseks võtan aga soovitatud šašlõki asemel siiski dolma (6 eurot). No ei kuulu ma kiirkärsatatud liha armastajate klubisse, pole midagi teha. Marineeritud viinamarjalehtedesse keeratud riisi-liha pallikesed on aga sootuks teine tera. Nad reedavad vägagi täpselt, kas asja tehakse kohapeal ja hingega või kasutatakse valmistoodangut - need viimased on pikast hoidmisest tuimad ja igavad. Taldrikul ilmuvad kohale aga võluvalt väikesed - noh nii meesterahva pöidlaotsa suurused - käsitöönduslikult sagrised jubilad. Ohh kui mahlased ja mõnusad! Kiidan selle eest et lambaliha on vähemalt pool lihamassist. Tõsi küll, peale õhkavalt vürtsikat supikest jäävad magusakas-ürdised leherullid veidi kahvatuks ... ja eks ole juhtunud ka veeeeeel paremaid dolmasid mu keelele.

Kokkuvõtteks aga - pöidlad mõlemad püsti. Nii supikest kui põhirooga võiks ju mõlemat veel veidi tuunida (ja no maitsemuru mitteriputamine supile on kokkuhoid valelt kohalt), kuid üldmulje jääb igati positiivne. Lisaks Tallinna kohta üsnagi mõistlik hinnatase. Nii et soovitan!