Fellin Viljandis

Kui palud endale soovitada head söögikohta Viljandis, siis alustatakse enamasti Fellinist. Noh mis ma siis ikka lasen endale mitu korda öelda, seda enam et koht on hõlpsasti leitav ka mitte-kohaliku jaoks - otse peaväljaku kõrval.

Tõsi küll, kuna tegu on populaarse asutusega, siis tuleb arvestada et see võib olla ülerahvastatud. Nii oli ka seekord - aga noh, laupäeva õhtul on see ka mõistetav. Üks suur seltskond istus juba ees ja teine tuli samal ajal juurde. Sestap küsisin igaks juhuks - kas minu ajaraamiks oleva 40 minutiga saame hakkama? Tütarlaps vastas kergelt kõheldes, et peaks saama küll.

Teenenduses oli ehk pisut konarusi, aga ausõna ma ei pane seda pahaks, neiukestel oli tõepoolest kiire. Ruum oli aga ülemäära hämar - sestap ka nii tumedad pildid.

Alguses toodi lauale leivakorvike ... ja kas teate see oli omaette väärtus! Värske leib oli krõbeda kooriku, pehme sisu ja imemõnusa aroomi ja maitsega. Ja see maitsevõi - ohpagan kui hea see oli! Rohekas soolakas määre mekkis niiiii pagana hästi, et järgi ei suutnud seda jätta kübetki. Ise oletasin, et maitse ja värvi andjaks oli porrulauk, aga selgus et roheline sibul.

Supivalik oli üleüldse mitte mingi valik, sest sisaldas ainult ühtne nimetust: "Borš Fellini moodi" (6.-EUR). Sellest on pisut kahju, sest üks supp tähendab ka ühte külastust - mis ma sinna ikka tagasi lähen? Aga noh mis seal's ikka. Kuid igasugune nurin valiku puudumise üle sumbus sellesse kausikesse! Kerge suitsune aroomi- ja maitsepuudutus tuli ilmselt röstitud köögiviljadest, asjakohaselt hapukas-vürtsikas leemeke maitses lihtsalt oivaliselt ... noh lihakribalaid oli ehk tiba väheke, aga ei, ma ei nurise mitte üks põrm!

Teiseks valisin "Pikalt küpsenud lambakints" (13.-EUR) Tõsi küll, see nimetus mõjus veidi hirmutavalt suurena, kuid ettekandja täpsustas küsimuse peale, et tegu pole mitte terve kintsuga, vaid lihatükkidega nimetatud koivast. Alguses ajaraami osas kokku leppides öeldi mulle, et alla 20 minuti see liha ei küpse kuidagi (mis on hea märk!), kuid reaalsuses toodi see mulle ette 35 minuti pärast. aga kordan uuesti, et köök ja personal oli selgelt üle koormatud ning selline hilinemine mõistetav. Kahjuks pidin toitu kiiruga ahmima, kuid annan kõik andeks selle suurepärase maitseelamuse eest.

Roa põhiosa ehk lambaliha oli tõepoolest suus-sulavalt hõrk, üle panni käinud seened ja röstitud peet maitsesid suurepäraselt. Porgand - kas kujutate ette, sellest tasub omaette rääkida! - see noor porgand oli nii imetabaselt töödeldud, et pealtpoolt nägi ta välja nagu mingi kummaline must jubil, kuid lahti lõigates ilmus kaunis tumeoranž südamik, mis värvus äärte poole üha tumedamaks. Pruunakad püreekuhilakesed lõid oma maitseküllusega lihtsalt pahviks ning vajasid üleküsimist. Piigake väitis pisut ebaledes, et see peaks olema lillkapsa ja trühvli püree. Tõsi küll, eestikeelses menüüs oli kirjas "trühvli-peterselli" (?) ja ingliskeelses variandis "potato-truffle pure", nii et mine võta nüüd kinni :) Igatahes maitsemeeled nurrusid ning külmkuivatatud käharpeterselli lehekesed sobisid selle olluse püüdmiseks suurepäraselt.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad viskuvad veendunult püsti! Jah, olematu supivaliku, liighämara ruumi, teenenduskiiruse ja menüüapsakate üle võiks ju pisut norida, kuid see on siiski teisane. Seni Viljandis külastatud kohtadest on Fellin ilmselgelt parim toiduelamuse pesa, mida soovitan soojalt teistelegi!