Picadilly Pärnus

Külm oli. Talvine pühapäevaõhtu Pärnu kesklinnas tähendab inimtühje tänavaid. Minu kunagisel kodutänaval - nüüdse nimetusega Pühavaimu - on aga toidukohti terve portsuke külg-külje kõrval, kuhu sisse astuda, et mõnd inimhinge näha ja sooja naha vahele saada. Picadilly-nimelises asutuses ma polnudki varem söömas käinud, nii saigi selle kasuks otsustatud.

Menüüd vaadates sigines hinge korraks aga hinge kahtkuseuss. Tuleb välja et see puhvet määratleb end kui taoimetoidu pakkuja. Oh ei, ega mul pole mitte kõige vähematki taimetoitude vastu! Teen tihtipeale isegi kodus taimseid roogasid. Kuid pahatihti kipub lihavaba köök olema ka kuidagi ... rõõmuvaba. Ehk siis niiiiiii "mahe" et lausa maitsevaenulik kohe. Noh aga proovima peab ju ometigi kõike, nii et anname ka sellele asutusele võimaluse, eks ole!

Kuna olin ainus külastaja sel õhtusel tunnil, siis käis teenendus kiirelt ja üsna ladusalt. Tõsi küll, tšekki miskipärast ei antud raha tasumisel ja ka küünla minu valitud laual unustas näitsik süüdata, kuid las ta olla.

Õnneks lükkab minu esimene valik "Hindude supp köögiviljade ja läätsedega" (3.50) selle maitsevabaduse ootuse üsna ümber. Mõõdukalt vürtsikas, veidi kookosene supp soojendas külmanäpistatud keha kenasti üles. Kumm, kreemikas ja tihe suutäis, ilma mingite üllatusteta, kuid igatahes hea.

Paraku langes teine toit minu miinusmärgilise eelaimduse auku. Tänavalt sundis mind sisse astuma tahvlile kribatud "läätsepikkpoiss jõulukapsastega" ... või midagi säärast. Paraku pole seda toitu puhveti veebimenüüs ja - nagu juba öeldud - tšekki ei antud, sestap võin nimetust ka valesti mäletada (igatahes hind oli 6.-EUR). Meeldivaim osa roast oligi kapsas ise - mõnusalt karamelliseerunud ja magushapu. Nimeandev pikkpoiss nägi välja nagu kaks ülepraetud leivaviilakat ja maitses üsna samamoodi - kuivalt ja tuimalt, laua veidi saepuruselt. Kõrvalepakutud juurikad ... noh kartul-porgand olid üsna maitsetuks jäetud, lisaks veel mingi halli värvi juurikajupid, mille maitsest ei saanudki sotti. Ootasin pruunakalt kastmeribalt mingitki päästvat erksust a la sinep, kuid ... no ma tõesti ei tea misasi see oli. Vähemalt päästsid granaatõuna seemned selle õnnetu ampsu täielikust maitsehallusest.

Kokkuvõtteks: supipöidla võib ju enam-vähema püsti venitada, kuid praepöial jääb üsna allapoole vedelema. Taimetoidukohtade pidajad võik kasutusele võtta aasiakate märgisüsteemi, millega teavitada pakutava kraami vürtsikuse-mageduse skaalast. See käik jäi pigem pettumuseks.