Rottermani kvartali kõrval vanas tõllakuuris (?) on end sisse seadnud lihtsa ja toimiva nimega asutus – Beer Garden. Minu puhul see igatahes toimis, sest pidasin vajalikuks sisse astuda.
Suures paekivist seintega saalis leidub kümnete kaupa sama suuri rohmakapoolseid laudu. Interjöör on lihtne ja täis enam-vähem-asjakohast kitši. Tünnid, vanamoelised riiulid kannudega ... keset ruumi paiknev lett on kaunistatud miskipärast lõuna-slaavilike lilleornamentidega ... aga üldmulje on siiski sümpaatne ja enam-vähem selline, nagu ühest õllekoplist oodata.
Rahvast oli saalis õhtusele ajale vaatamata vähe, teenendus kiire ja korrektne. Menüü tulvil täis kõike mis õllekale omane ehk aukohale asetuvad kõikvõimalikud suupisted. Õllevalik – noh see on sihuke turvaline ning nagu kahe menüül näha oleva logo järgia arvate võib, koosneb see Lõuna-Eesti suurtootja ja ühe maaletooja pakutavast. Muuseas – märkusena, miks veebileht uhkustab Eesti väiketootjate kraamiga (Õllenaut, Vormsi ja Pöide), kui neid ühtegi menüüs pole?
Esimeseks valin borši (5.-EUR), sest see tundub ülejäänud moodsate kreemsuppide kõrval autentsem ja köögi käekirja kohte rohkem ütlevat. Mõne minutiga saabub lauale kenasti vormistatud alus, mille kujunduse eest tuleb anda plusspunkte. Ehkki supp on kaanega kaetud kausikeses, osutub see paraku leigeks. Ohtralt kiududeks haudunud loomaliha sisaldav leemeke on aus ja tihe, kuid igavapoolne. Tomatipastaga punaseks värvitud, ohtralt kapsast sisaldav, mõõdukalt hapukas. Hea, aga ei enamat. Ja leige.
Teise roa valikul jääb pilk miskipärast reale „Kodune põdralihavorst jõhvikatega“ (12.50). Hetk peale tellimist kahetsen, sest selline toit pole ilmselt kohapeal tehtud, vaid lihtsalt üles soojendatud ja seega ei ütle midagi köögi kohta. Kuid mis siis ikka. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem kahetsen veel ... kuid sellest hiljem.
Lauale ilmub väga vahva ja isuäratav liud, mille väljanägemise eest tuleb taaskord kõvasti kiita! Vormistusele oskab see asutus tõesti rõhku panna. Alustan positiivsest – pannil serveeritud ahjukapsas on julgelt köömnerohke ja täis küüslaugulaastukesi. Mitte et need traditsioonilist mekki väga muudaks, aga uljust tuleb tunnustada. Jääsalati lehe alla peituv marineeritud punase sibula kuhilake maitseb krõmps-mahlaselt. Kuid sellega mu kiidusõnad lõpevad. Väikeste lihakildudega kartulipuder ei maitse mitte kuidagi ... no lihtsalt imekspandav, kuidas saab seda kraami nii mehh’iks muuta. Lubatud jõhvikaid pole kuskil, selle asemel nõrgub vorstirõngas juustust – visuaalselt on see lahe, kuid põdraliha maitse saab ära tapetud ning tulemus on mõrvarlikult soolane. Mahe-magus sinepikaste võimaldab närimis-neelamise hetkel selle soolasuse ära varjata, kuid organism väriseb veel tunde hiljem, protesteerides sissekühveldatud soolalaadungi pärast.
Kokkuvõtteks – mõlemad pöidlad on veidi ebalevalt horisontaalis või isegi sutsuke allapoole kaldu. Kiita saab peamiselt asja vormistuse eest. Suure seltskonnaga õllelaua korraldamiseks on see koht ilmselt kohane. Aga sööma võiks siiski kuhugi mujale minna.
No comments:
Post a Comment