Nostalgia on ikka üks vägev värk. Veab sind mõnikord kõrvupidi sisse astuma kohtadesse, millest muidu tuima näoga mööda kõnniks. Seekord sai kesk Tallinna vanalinna kohast teise liikudes korraga seisma jäädud legendaarse Karja Keldri ees.Omal ajal oli see ju üks kolmest Eesti õllerestoranist. Jaa-jaa, noor sõber, oli aeg, kui kogu Eesti peale oli kolm "restorani" nime kandvat õlleasutust - kus siis vastavalt nõuetele pidi olema ka korralik söögipoolis, ettekandjad, uksehoidja ja laudadel mingi linaräbal. Mõistagi leidus veel ka kümnete kaupa odavamaid-lihtsamaid urkaid, kuid need kolm kohta olid ikoonilised kogu õllerahva jaoks. Ja ausõna, "ilusateks" ei nimeta ma neid aegu ja olusid mitte.
Aga mitte vanadest aegadest pole täna juttu, vaid selle vana koha tänasest näost ja teost. Võlvkaartega keldrites on ikka mingi võlu ja vägi, mille vastu ei saa ükski kandiline ruumike. Pubile kohane mööbel ja lett, õllekraanid ja pooltäis saal - kõik see on mõnus ja kohane.
Teenendust kiidan omaette reakesega. Esiteks mulle väga meeldib, kui mõni puhvet peab ettekandjatena mitte ainult verinoori isendeid. Küpsemas eas inime leti taga mõjub soliidselt. Mind teenendama juhtunud proua toimetas väga sümpaatselt ning tema aeg-ajalt esitatud küsimusekesed stiilis "kuidas maitses" ja "kas midagi on veel juurde vaja" tundusid enama kui pelga kombetäitmisena.
Esimeseks roaks valisin "Suur lambalihasupp" (3.30) Tõsi küll, sõna "suur" tähendas pigem taldriku ümbermõõtu kui portsu kopsakust. Ning "lambalihasupi" asemel oleks ausam kasutada "supp lambalihaga", sest lihaollust ennast oli leemes üsna mõõdukalt. Riisi- ja läätsetihe hartšo-sugemetega supike maitses aga igati hästi, vürtsikuse ja happelisusega polnud koonerdatud, nii et sooritus väärib kiitmist.
Teiseks jäi silm reale "Kaminapraad" (7.70) Proua seletus, et tegu on marineeritud ja küpetatud seakaelakarbonaadiga, mille kõrvale käib metsaseenekaste, mõjus paljulubavalt. Kartulivariantidest võtsin küüslaugukartulid - põnev teada, mida see siin majas tähendab.
Paraku selle otsusega sai nüüd küll metsa pandud. Kuidas saab kõige universaalsema seibiga sea seest nii teha, et ta peale marineerimist ja kuumtöötlemist vintskeks jääb? Lihatükile asetatud panniküpsed tomat ja pommu-viil olid täiesti maitsetud. Hiinakapsa-põhine salat polnud enam esimese värskusega. Küüslaugukartuliks nimetatud kartuliviilakud küüslaugupulbrises (mitte küüslauguses) kastmes osutusid pool-rõhkeks. Kogu portsu parimaks osaks saab nimetada ilmselt riisikatest tehtud kastet, mille serveerimine omaette napakeses on küll visuaalselt efektne, kuid selle kättesaamine jällegi sedavõrra keerulisem ... ja pealegi oli see kaste vaid õrnalt leige.
Kohvi ... noh sihuke harju keskmine massinakohvi. Õnneks oli selle kõrval vähemalt hea 82% kakaosisaldusega šokolaadike.
Kokkuvõtteks - supipöial on nii enam-vähem püsti, kuid praepöial kisub üsna otsustavalt alla. See puhvet on ehk hea õllelaua korraldamiseks (vastavaid suupisteid leidus menüüs ohtralt), kuid toiduelamuse osas jääb see pigem lati alla. Tõsi küll, hiljem kuulsin, et see pidi vahetusest sõltuma, et kes parasjagu köögis on. Aga noh minu jaoks on see nõrk lohutus, sest ilmselt uuesti ma sinna ei lähe. Mõni legend ongi ilusam legendina, taaskülastus võib tuua pettumuse.
-------
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment