Farm Tallinnas

Tallinna vanalinna müüride vahel on veidraid asju. On ka Farm. Mis seose tõmbasid koha loojad nimetuse ja vastuvõturuumis olevate metsloomade vahel, seda ma ei tea. Ehk Orwell? Kuid see polegi hetkel oluline.

Põhjamaine interjöör, viisakas kuid rõhutatult ametlik suhtumine, hillitsetud klassikaline muusika ... kõik see loob ootused allajoonitult restoranlikuks elamuseks.

Tellimuse esitamise ja esmavaliku laudatoomise vahel ilmub - nagu komme ette näeb - leib ja või. Tuleb tunnustada, et juba ukselt vastutormlev leivalõhn saab väärilise järje. Kohapeal küpsetatud rukkileib kolme sorti seemnetega on tõepoolest aromaatne ja meeldiv. Või ja soolahelbed - eks ole ka see kombekas lisand, kuid ei midagi erilist.

Esimeseks roaks valisin "Lõkkelõhnaline rammus ulukiliha leem metsa-, aia ja põllusaadustega" (8.-EUR). Hämaras nurgas tehtud pilt on küll kehvake, kuid annab ehk edasi visuaalset efekti. Pisikastrulike  supiga, selle kõrval soe leivaviil ... no kas pole nunnu? Kuid sellega kogu positiiv ka lõppes ning algas hallus. Õrnalt happeline leemeke polnud ühestki otsas "rammus" ning ka lubatud lõkkelõhna ei leidunud vaatamata põhjalikule nuhutamisele kuskilt. Ettekandja kommentaar et supis kohtun hirvelihaga ja seentega ei aidanud selles mõttes kuidagi kaasa, et liha oli lihtsalt veidi tihke (nagu ulukile paslik) ja kuivatatud valged seenetükid olid leemes küll paisunud, kuid ühtlasi andnud leemele ära ka kogu maitse. Porgand-sibul ei lisanud antud juhul ka muud kui massi ning ehk kröömike magusust. Kruubid andsid küll ehk veidi üllatavat maalähedust, kuid ei midagi maitse mõttes.

Kui teenendaja tagasi tulles esitas kohustuslik küsimuse "kuidas maitses" ja kuulis vastuseks "kesine" siis oli õhus tunda hämmingut. "Mis siis puudu jäi?" kõlas selle sõnaline väljendus. Kui küsisin et kus oleks pidanud olema lubatud lõkkelõhn, keerutas noorhärra sõrmede vahel leivatüki peal lebanud kõrvetatud rosmariinioksakest, nimetades seda kadakaks. Ja siis järgnes õlakehitus. Nojah.

Teiseks sai tellitud "Ulukiliha kotletid kreemja kartulipüree, puraviku-kukeseene raguu ja punaseveini-rosmariini kastmega" (16.-EUR). Õnneks siinkohal jäi elamus pisut parem, kuid tõesti vaid pisut. Nimeandja ehk (nagu jälle noorhärra seletas) hirveliha kotletid oli ürdiselt aromaatsed, kuid laias laastus lihtsalt tihke kosinstentsiga hakklihapallid. Nende ülevalamine punaveini kastmega näib köögi poolt vaadatuna hea mõttena, kuid ma oleks eelistanud tunda maitseid eraldi.

Kartulipüree serveerimine omaette totsikus üheskoos seenesoustiga .... nojah ... efektne kuid pisut ebamõistlik. Seenekaste oli tõepoolest hea, kuna lisaks valgetele seenejalatükkidele jõudsid esile ka kukekad. Kuid seda kraami oli tiba keeruline potsikust koukida ja maitsed läksid jälle mehuks kätte. Kogu roa põnevaim osa olid marja-laadsed jubilakesed veinikastmes, mille osas ei jõudnudki selgusele, kas tegu on pikalt marineerunud rose-pipra terakestega või pohladega ... ehkki ilmselt viimastega.

Kokkuvõtteks ... no ei soovita. Küsitava raha ja pakutava elamuse vahekord pole tasakaalus. Supipöial jääb ilmselgelt allapoole horisonti ning praepöial kerkib vaid veidi kõrgemale.