Terepere (Tallinnas)

Elava liiklusega Liivaia uulitsa äärde on end sisse seadnud üks uus puhvet: kohvik-restoran Terepere. Vaadates nende FB-lehele jäetud ülevaateid selgub, et tegutseb see asutus üsna suve hakust saati ja hinnangud enamasti üks vaimustunum kui teine. Aga laseme siis oma keelega selle koha üle!

Interjöör on ... ummm ... noh ütleme sööklalik. Või siis olgu, kohvikulaadne, kuid restoraniks ei oskaks asutist küll pidada. Tööpäeva lõpusel ajal oli saal sisuliselt tühi ning sestap teenenduse kiiruse otse nuriseda ei saa, ehkki roogadega läks aega ... noh aga see pole ise-enesesest paha märk. Tõsi küll, see et piigad ei osanud palun-tänan-kuidas-maitses öelda, ei jätnud just head muljet ... aga selle tegi õnneks tasa peremehe vurhvi meesterahvas, kes ei pidanud paljuks saalis askeldades möödaminnes tervitada ja lõpus huvi üles näidata.

See, et salvrätte ei märgata laudadele panna, on viimasel ajal kuidagi trendiks muutunud. See on halb trend, kas teate - minusugusel vunts-inimesel on nende järele kõrgendatud vajadus :)

Olen korduvalt kirjutanud, et väldin võimalusel kreemsuppe, kuna need ei anna köögist kuigi head aimu. Seekord vältida ei õnnestunund, sest paberlinik-menüül oli suppide rivis vaid puljong ja kaks kreemsuppi. Nojah, eks siis valisingi ühe neist - kreemsupp mereandidega (4.50). Hiljem küll märkan, et kriidiga oli seinale kribatud ka frikadellisup ja hernesupp ja ... aga noh läks siis nii.

Umbes 20 minutise ooteaja järel toodi siis lauda esimene taldrik, üsna triik täis valget kreemsuppi, keskel tüümianioksake ja üks räsitud olekuga karbike. Ilmselt vahukoore baasil tehtud kreemine leem maitses rammusalt, kuid see rammusus mattis ka oodatud kalameki üsna ära. Ja ega vist kala polegi mereand, sest leeme seest õnnestu leida vaid kümmekond karpidest väljakougitud lihakeha ja ribake kummist kalmaari.

Teiseks roaks valitud "Viini šnitsel XXL" ilmus lauda suisa osade kaupa :) Alguses toodi väike klaaspurgike, mille kaanel ilutses sidruniviil. Hmm? Seejärel kausike värske salatiga. Kolmandaks nimeandja ise - tõepoolest XXL mõõtmetes šnitsel. Neljandaks kausike minu poolt lisandiks valitud grillitud köögiviljadega.

Näitsik pani asjad vaikides lauale ja asus lahkuma, sain talt sabast kinni küsimusega - et misasi selles purgikeses on? Pohlamoos, kõlas napp vastus. Hmmmmm ... pohlamoos šnitsli juurde? Nojah, miks ka mitte.

Eks kõigepealt tuli mõistagi šnitsel ära proovida. Õhuke ja krõbe - just selline peabki üks Viini šnitsel olema! Kuid ünsa maitsetu ja kuivavõitu ... seda ta ju võiks mitte olla, või mis? Tuleb välja, et nii pohlamoos kui sidruniviil pole mitte ilu, vaid häda pärast - nii sai lihale mingitki mekki juurde.

Värske kurgi-tomati-redise-paprika-vesikressi(?) salat oli endale katteks saanud vaid tilgakese õli, kusjuures isegi mitte oliiviõli, vaid mingit kohalikku maitsetut rapsi vms. Jeerum, õli baasil saab ju niiiiii maitsvaid salati-kastmeid teha ... aga ju siis pole vaja.

Grill-köögiviljad väärivad aga kiitust! Rohmakalt lõigatud sellerivarred, paprika, šampinjonid, porru, tomat ja punane sibul olid saanud eheda söegrilli suitsumeki man ja piisavalt krõmpsküpseks. See oli nüüd kogu valikust ainuke, millele alamaitsestamine tõepoolest sobis.

Mida siis kokku arvata? Restorani ambitsioonidega söögituba ei ole siiski restoran. Kõhu saab korralikult täis, kuid mingist gurmee-elamusest pole juttugi. Viisakas puhvet, aga ilma sädemeta. Supipöial on horisontaalis ja ega praepöialgi kõrgemale kerki, ehkki korraks võpatab naeratades, meenutades grillitud köögivilju.