Riis Tallinnas

Teel Tallinnasse saatsin FB avarusse üleskutse stiilis „pakkuge ägedaid söögikohti“ ja avarus vastaski. Huvitaval kombel kuulus enamik vastuseid rubriik „aasiakad“ ehk kõikvõimalikud hiina-, jaapani- jne pärased pesad. Kas tõesti on need asunud Tallinnas domineerima ... või jäävad ülejäänute foonil paremini silma?

Olgu nii või naa, vähemalt esimese hooga ma ausõna proovisin neid aasiakaid vältida. No ma lihtsalt tean, et pole adekvaatne neid hindama – tulemuseks on enamasti vaimustunud nurrumine. Aga näe nii läks et üks koht oli kinni ja teine kaugel ... ja nii maabusingi lõpuks kohas, mille aasiapärasus algab juba nimest: „Riis“

Selle puhveti välimus ega sisemus ei vääri eraldi kirjeldust – no selline standartne värk. Ja ausalt öeldes ka teenendus oli lohakavõitu – mainin vaid seda et supi kõrvale ei taibatud lusikat tuua.

Aga vaata köök ... see on midagi hoopis muud! Omalaadse sissejuhatuse sellele andis pikas põlles asjalikult toimetav hipsterlik noorsand, kes minust mööda tuhises, pärides telefoni teel kelleltki: „Kas teil praegu karuliha pakkuda on? Aga metssea oma?“ ning seejärel võidukalt kööki kraaksatas: „Karuliha on olemas!“ sellise moega, nagu oleks kõnealuse oti just äsja ise kinni püüdnud.

Supiks valisin „Pho Bo veiselihasupp“ (7.-EUR). Umbes 10 min pärast laekus suur kausitäis nuudliküllast leent, millest võiks rahumeeli kõhu täis saada ja sellega piirdudagi – vähemalt kubatuuri mõttes.

Kühvlitäiele lintnuudlile lisaks leidus kausis julgelt lõigutud ja kiirelt kuumtöödeldud sibulat ja porgandit ning mõningal määral ka kiududeks lagunenud veiseliha ennast. Rõõmu tegi see, et leemeks oli äratuntavalt ehe, tegelikult ja päriselt ka veisekeedus, mitte kiirkorras valmistatud pulbri- või kuubikupuljong.

Et see leemeke oli aga ... noh kuidas öelda ... mõõdukalt maitsestatud, see polnud kuigi suur miinus. Aasiapäraseid nüansse sai kohe ja ise juurde tuunida, selleks oli omaette liuakesel nii laimilõik kui tšillilõigud, hakitud roheline sibul ja muu asjakohane kraam. Igatahes jätsin rõõmuga pool kausitäit nuudleid järele, olles kõik väärtusliku nende vahelt pulkadega välja koukinud ning leeme lusikaga välja kühveldanud.

Teiseks roaks sai „Veiseliha punases karri-kookos-kastmes“ (10.-EUR) ja lisandiks sinna kõrvale „Aurutatud jasmiiniriis“ (2.-EUR). Sellegi toomine oli kenasti heas tempos ajastatud, nii u 10 min peale suppi.

Kas te olete kunagi riisist vaimustunud? Aga just nii ma kirjeldaks seda elamust ... vaata riisist sa ju tavaliselt ei oota midagi, kuid see valge, veidi kleepjas, õrnalt vetikapuruga üle puistatud aromaatne riis maitses lihtsalt superhästi!

Veiselihalõigud olid ehk tibake vintskevõitu, kuid selle kompenseeris kuhjaga kaste. Kookos, karri, kafiirlaim, sidrunhein ... kõik see kokku oli lihtsalt sulnis nagu rammestunud suvine pärastlõuna. Kuumavalt vürtsikas, sametiselt pehme, magus-hapuka võrratu tasakaaluga – kõik see, mida sa ühelt karrikastmelt iganes oodata oskad. Sellise innuga pole ma ammu viimaseid kastetilku taga ajanud, pannes ühel hetkel pulgad kõrvale ja võttes häbenemata lusika appi.

Kokkuvõtteks – puhvetit nimega Riis võib väga julgelt soovitada! Supipöial on ehk liigse innukuseta püsti, kuid praepöidla vaimustus teeb selle igal seitsmel juhul tasa. Aasia köök ja eesti magu – kes neid jõuaks lahuta’ :)