Chop Afrik Kitchen (Tallinnas)

Tallinn on nüüdsest veelgi rikkam - siin avas oma uksed Musta Mandri maitsesaatkond - Chop Afrik Kitchen. Tõsi küll, tegutseda on nad jõudnud juba kolme kuu ringis, kuid olen kindel et enamiku jaoks on see veel avastamata maitsenurk. 

Koha otsimisel ajab veidi segadusse see, et see aafrika nurgake tegutseb teise asja sees - Cafe VS või siis Võitleva sõna kohvikuga ühel ajal ja ühes kohas (?), millest tuleneb interjööriline haakumatus ... aga see pole hetkel oluline.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin sisuliselt ainuke külaline ja kogu teenendus toimus väga kiirelt ja meeldivalt. Kuna need toidud on siinkandis uued, on ilmselt mustanahaline näitsik pidanud sadu kordi rääkima, et mis ja milleks, kuid ta tegi seda meeldivalt naeratades ja ilma vähimagi tüdimusemärgita.

Alustuseks toodi kohe minu ette klaasike punase joogiga. Minu üllatuse peale seletati et neil kodus olla kombeks igale tulijale ulatada klaasike seda jooki ja nii nad otsustasi seda teha ka siin. Hibiskus, mesi, ingver, ananass ... ja midagi oli vist veel. Igatahes isegi minusuguse magusapõlgaja jaoks oli see klaasike mõnusalt karastav ja järgi ei jäänud tilgakestki :)

Menüü on nüüd koht number kaks, kus segadust tunda. Rubriigid: "eelroad, riis, supid, fufu, pudrud, dessert, joogid". Ummm ... see suur et aga kus on praed? Ja miks on eelroogade nimekirjas supid, kui suppide jaoks on omaette rubriik? Ja mis on fufu? Kas see ongi kuulus covfefe? :) 

Igatahes leidsin et mõistlikum end usaldada perenaise rollis oleva musta päikese hoolde ja lasta endale midagi soovitada. 

Andsin enda soovidest aimu ebamäärases stiilis: "palun mingi supp ja siis midagi veel". Supi osas teatas särav naeratus, et see on selline supp, mis nagu pole päris tavapärane supp ja midagi muud polegi nagu juurde vaja, aga ehk soovin ma traditsioonilist fufut? Eeee ... no mis saab minu olla traditsioonide ja fufu vastu, eks ole! Ühmatasin nõusolevalt, aga uudishimu ajel küsisin et misasi "see" siiski on? Lähim analoog, mille perenaine oskas anda, et umbes nagu kartulipuder aga üleüldse mitte kartulipuder. Nojah, sihukese seletuse peale ei saa ju midagi muud teha kui uudishimust laperdavate kõrvadega noogutada ja jääda ootama.

Ei läinud kümmet minutitki, kui lauale toodi kaks taldrikut. Noh see supp pole tõepoolest päris supp, see on nagu rohkem selline tummine pajaroog, mille sisust esimese hooga on keeruline aru saada. Ja siis see saladuslik fufu ... tuli välja et see on siis jamsijahust kokkusegatud tihke mass, mida päikeselise daami seletuse kohaselt siis söövad näppudega, kastes selle tihke massi tükikesi supi sisse. Aaaaaa ... noh nagu mamalõga Kaukaasias ja muud analoogsed pudrulaadsed nähtused vahemeremaades - see on tõepoolest lustlik vaadata, kuidas kohalikud neid pudrukuulikesi näppude vahel veeretavad ja siis suhu loobivad, kastes neid ennem millegi sisse või siis mitte.

Egwusi nimeline supitaoline toode (7.-EUR) maitses üüratult hästi. Vürtsikas, vähese mõrkja alatooniga, pigem aga siiski maguste nootidega mägi, mis taldriku keskel kõrgus, osutus olevat spinati ja ürtidega segatud jahvatatud meloniseemneteks. Selle all leidus suuri looma- ja vist ka muu liha tükikesi ning imemaitsvat vürtsikat leemekest - otsaesise tõmbas kenasti niiskeks, kuid ei mingit ülevürtsitamist ... seda ütlen muidugi mina kui vürtstuleneelaja. 

Fufu ehk jamsipätsike (2.-EUR) oli ... kuidas nüüd öeldagi ... veider. Veider pigem selle sõna heas mõttes, harjumatu ja mage. Aga kui teha nii nagu  soovitati, et kasta supi sisse, siis toimis täiesti asjakohase supikõrvasena. Ilmselt ma seda uuesti ei võtaks, sest maitsetupoolse massiga kõhtu täita pole just see, mille järel minusugune ringi vaatab.

Mida nüüd siis pöialdega teha olukorras supp pole nagu supp ja fufu on üldse ... noh fufu :) Koondan need pöidlad ühtekokku ja tõstan kõrgele pea kohale. See puhvet väärib soovitamist ja tagasiminemist - siinsest kööginurgast saab veel palju väärt asju avastada!