Vana telemaja kandist läbi kõndides takerdus mu samm nagu oleks püksepidi traataia külge jäänud. Üsna suvalise nurgahoone poolkeldri aknal rippus tagasihoidlik sildike, mille valged täpid tippisid lakoonilise sõnumi "Salt". Ooooot-oot, selle koha pihta on ju mõndagi kiitvat kuuldud. Parasjagu juhtus ka vabam tunnike olema, seda tuleb ju ometi ära kasutada!
Poisid-tüdrukud, kas teate, KUI lahe on selle koha siselahendus ja õhustik! Juhtusin sisse astuma viis minutit enne avamist, kuid sellest ei tehtud mingit numbrit ja nii sain valida ühe nendest imetillukestest laudadest, millest õhkub vana ja auväärse kohvikukultuuri hõngu nagu lõhnu heast köögist. Ja neid lõhnu oli siin ka tegelikult palju - avatud köök paiknes otse siinsamas.
Pean ütlema et mul tegelikult vedas sellise ajastusega sisseastumises - kiirelt vedas saali rahvast täis, nii et pool tundi hiljem polnud vabu kohtu selles tibatillukeses puhvetis pea üldse järgi.
Et põllega noorhärral oli mahti minuga tegeleda, otsustasin minna soovituste teed ... see pole küll ehk parim tee objektiivse pildi saamiseks, aga las ta seekord minna niimoodi.
Minu küsimus ilma menüüsse süüvimata: "kus siin supid on?" sai vastuse, mida ma tegelikult ka ei mõista. "Meil on vaid üks supp" ... miks? Kas keskmine kunde on muutunud supipõlguriks? Supp on ju köögi nägu ja vanim hõimuvaimu hoidja - praetud lihatükiga sai põõsasse põgeneda, aga supikausiga pidid sa poti juurde tagasi tulema. Suppi tuleb hoida! Aga noh,on nigu on.
Olles valikust ilma jäetud, võtsin siis selle mida pakkuda oli ehk "Ramen pardi confit, musta vutimuna ja koriandriga" (9.-) U 10minuti pärast laekus lauda kausike tüübilist jaapani nuudlisuppi. Noh nuudel on nuudel on nuudel ja väga mind vaimustada ei suuda. Aurav-kuuma leemekesse pillatud teepruunid ja seest pehmed vutimunad lisasid efektset välimust, kuid mitte maitset. Samasse pudistatud külmad marineeritud seened seevastu kõnetasid juba ka meeldivalt maitsenäsakesi. Pehmed pikad pardilihakiud muutsid kausisisu veidi toekamaks ja hiina lehtnaeri lehed krõmpsult värskemaks. Parim osa oli aga leem ise, mille mõnusalt hapukas-vürtsikat põhitooni täiendas eksootilise nüansiga mingit sorti kala- või austrikaste. Nojah, toidunimes mainitud koriandrit küll polnud, kuid see-eest tipnes kausis kuhjana peenelt hakitud rohelist sibulat.
Teiseks roaks soovitas noorsand "Omas mahlas härjasaba punases veini, selleri mille feuille ja mädarõika vahuga" (18,5). Peene restorani värk eksole ... kui sa ikka menüüd lugedes sõnaraamatut või guuglit kasutama ei pea, siis pole õige asi, eksju? Nüüd teab ka minusugune tubakas, et "mille feuille" tähendab põhimõtteliselt "kihiti serveeritud" midaiganes. Ja teate see misiganes pole üleüldse misiganes!
Juurselleri viilakate vahelt nõrgus välja pikalt hautatud härjasabaliha ning ehtis kuhjakest valge vahutort. Mädarõikavahutort, mis maitses leebelt, liigagi leebelt. Vanakooli mädarõikaga harjunud taadi jaoks oli see kohupiimjaliku tekstuuriga õhuline mass ... nojah, äratuntavalt mädarõikane, kuid ludrivõitu. Selleriviilud on küll efektsed vahekihid, kuid antud koosluses kaotasid lootusetus võitluses härjasabalihaga. Selle veidi liimjas, sidekoerohke kiuline mass võlus oma talupoegliku toekusega. Ja paraku veinikaste tasalülitas selle lihtsa võlu.
Kokkuvõtteks. Õhustiku eest peaks selle puhveti hindamisel soetama kuskilt ühe hiidpöidla ja panema selle keldri ette tänavale püsti, sest sisse ei mahuks ta ära. Muuseas, põllega poiss ütles, et rekordürituse ajal olla sinna sisse sobitunud 50 inimest ...kreeeeeebus ... kuidas? Supipöial on ka püsti, kuigi mitte-täispuhutud-mõõtkavas ja mitte ka ülemäära vaimustunud. Praepöial hoiab aga tagasihoidlikumat joont - lahe vormistus oli seekord toidu parim osa - aga poolpüsti on temagi. Üldiselt tundub aga et puhvet on taaskülastamist väärt.
No comments:
Post a Comment