Eks ole ju ka sinul juhtunud seda, et keetsid eile sihukese supi kokku, mida ära ei jaksatud süüa? Ja siis sa järgmine päev mõtled, et mis ma nüüd selle kõigega peale hakkad? Noh eks võib ta ju sügavkülmutada kuni järgmise neljapäevani ... või siis hoopis selle see kanakest küpsetada.Võtad siis kuus kanakodarat ... või peenema nimega "kondita kintsuliha", lased nad sirts-särts üle panni pruunakaks, laod ahjuvormi sisse, kallad supikese peale ja paned praeahju ukse väljastpoolt kinni ... noh nii neljakümneks minutiks.
Minul juhtus seekord olema kukeseene-lillkapsa püreesupikest. Ja kuna külmikus leidus ka mozarellat, siis räbustasin selle ka supikese sisse. Aga ma kujutan ette, et selleks kanakastmeks sobib ka iga teine supike, olgu siis kasvõi seljanka või boršike. Piimasupi osas jään kõhklevale seisukohale, aga ega ahjus seisukohta ei pakuta nii ehk naa.
Noh ja mida sa nüüd kuldküpsenud tükikeste ja oivalise kastmekese kõrvale pakud, see on siiralt sinu asi. Mina keetsin nt türgi ube. Aga see on sügavalt minu isiklik probleem, et need mulle maitsevad ja kogemata juhtus ka oapesakond kodus olema.
Loomulikult ei järgne nüüd mingeid koguseid või muid peensusi. Noh lihtsalt supis küpsetatud kana on piisavalt loll idee, et seda teiega jagada, kas pole nii?
No comments:
Post a Comment