Postipoiss (Pärnu)

Pärnu väärikaima looga kõrtsihoone on kahtlemata Postipoiss. Tõsi küll, nii nagu kõik muu meie ümber, nii teab ka see asutus väga erinevaid aegu ja võiks pajatada tuhandeid lugusi, millest lustakamad jäävad õllerestorani aegadesse. Toonasest teost ja näost pole aga peale laepalkide sisuliselt midagi järgi ning asutus püüab välja kanda vene trahtri kontseptsiooni. Noh ja ta teeb seda üsna edukalt, alates personali vormiriietusest kuni menüüni välja.

Hilissügisesel ajal ja kesknädalal on Pärnu restoranide külastamine üks üsna kummaline kogemus. Üsna suure tõenäosusega oled sa ainumas kunde. Ühest küljest on see ju tore - kogu tähelepanu on sinu päralt ja sa võid lausa tajuda, kuidas muidu turismibusside kaupa inimesi endast läbi laskev asutis ajab oma masinavärgi käima, selleks et täita üks tellimus. Teisest küljest aga on suisa kurb vaadata, kuidas suured saalid tühja seisavad ja personal omavahel igavledes ilmselt kaekümnekuuendat korda samu anekdoote räägivad.

Esimeseks roaks valisin "Borš seente ja mustade ploomidega taignakaane all 6,50 €". Erinevalt veidi varem Narvas kogetud libakaanetamisest oli siin tegu eheda värgiga - kuumava taignakaanetis murdus kenasti supi sisse ja edaspidi sai kausikese servast näppida amps-haaval supikõrvast. Leem ise oli kõrvetavkuum ja aromaatne ... aga ausalt öeldes igavapoolne. Magusakas supp oli küll kenasti tummine, kuid üsna iseloomutu. Seeni ei suutnud supis tuvastada - ilmselgelt polnud tegu metsaseentega - ainsa mõnusa maitsenüansina tuli paaril korral lusikale musta ploomi pontsakas seib.

Teisena sai valitud "Smooritud metssealiha 17,00 €. Põldmarjakaste, küüslaugukartul sooja kitsejuustu-peedi gratääniga, blanšeeritud oad" Ojaaaa, see liha oli tõesti mõnus, võrratult pehme ja omas mahlas haudumisest imemaitsev. Ülejäänud kraam ei suutnud aga liha kõrgtasemega sama sammu käia. Tihke želeetaoline kaste oli üsna iseloomutu, kiirkeedetud rohelised oakaunad ei suutnud millegagi võluda. Friteeritud (?) küüslauguküüned üllatasid mõrkja maitsega, ehkk läbiküpsenud küüslaugust ootaks magusakat pähklist mekki. Väikeses topsikeses serveeritud küüslaugukartulid olid küll kooresed ja küüslaugused, kuid magedad. Kartulite peale laotatud keedupeediribad muutsid pildi küll värvikamaks, kuid mitte maitseküllasemaks, maitsepildi päästsid lootusetust igavusest aga kuldseks küpsenud kitsejuustutükikesed.

Kokkuvõte siis seekord niipidi. Supipöial on kahevahel - puhtalt välimuse eest tahaks pöial päris püsti olla, kuid sisu igavavõitu teostuse eest tuleb see kõvasti allapoole tõmmata. Praepöidlaga on üsna sama lugu: toidu välimus on super, liha ise imeline, kuid kõik muu jätab maitsejahtija keele üsna tühjalt loperdama. Kas ma seda puhvetit soovitaks? Ausalt öeldes mitte väga - hinna ja soorituse tasakaal on paigast ära. Arusaadav et lahmaka kõrtsihoone ülalpidamine on sigakallis lõbu, seda küll. Turismibussidele meeldimiseks ei saagi toitude maitse tuunimisel liiga uljaks minna, jälle nõus. Aga tulemus on igatahes potjomkinlik: vahva välimuse taga jääb sisu vajaka.