Oliver Tallinnas

Toompea nõlva all leidub eri nägu ja tegu puhveteid lausa murdu. Ronivad üksteise kukil, nügelevad küünarnukkidega ja hõiguvad külastajaid lähemale nagu söakad setud laadapäeval. Noh ja üritavad siis kundet üllatada, et nood rahakoti rauad valla lööks.

Üks taolistest üritajatest on Oliver. Üllatab see asutis eelkõige oma peidetud suurusega. Kui poolkeldri aknast sisse kaedes jääb mulje pisukesest baariköksist, siis tegelikult laiub keldrisügavustes sajakohaline restoran.

Menüü omakorda pakub väikese lisaüllatuse mõnusa knihviga: üks osa kannab nimetust "koosta ise oma lemmikroog", andes võimaluse kombineerida nö põhikomponendi (erinevad lihad) ja lisandeid ning kastmeid. Eks seda va lisandite valimist pakuvad muudki puhvetid, kuid seitsmekohalist kastmevalikut kohtan mina küll esimest korda.

Esimeseks valin kolmest supist selle, mille juures seisab peibutuseks "Oliveri lemmik" - "Gumbo, magusalt vürtsikas tomatisupp köögiviljade, kanafilee, salaami ja krevettidega" (8.20). Niipaju kui ma olen varem aru saanud, siis gumbo ongi omamoodi kombo, kuhu põhimõtteliselt võib sisse loopida kõik köögis leiduvat, aga soovitav oleks kasutada põhjana paksu pruuni jahukastet ning kõige muu hulgas lisada ka mingit kalaollust, nt krevette.

Kuna esmaspäeva töölõpusel ajal on resto üsna inimtühi, siis kulgeb kõik kiirelt ja sulnilt. Umbes 10 minuti pealt liugleb lauale supp koos soojade seemnesaiakestega ja soolaka-ürdise maitsevõiga. Tomatine leem uhkab mõnusa vürtsika ja kergelt suitsuse aroomiga soojust. Jämedalt lõigutud liha, kartul, juurseller, sibul ja paprika lisavad kodust rahulolu. Köömnete kasutamine vürtsina mõjub julgelt ja meeldivalt. Imetillukesed krevetikesed - nojah, siin nad peavadki olema, kuid kas nad nüüd midagi maitsele juurde annavad ... aga noh kena ju ikka neid kohata. Igatahes on kõik see kokku üks maitsemeeli ülendav ja külmale ajale ülimalt kohane kausike.

Veel kümmekond minutit hiljem saabub teine valik. Palusin endale serveerida lihavarda "grillitud sea sisefilee suitsupeekoniga" (18.80), selle kõrvale valisin grillitud köögiviljad ja sümpaatse ettekandja soovitusel piprakastme. Siinkohal minu esmane ülim rahuolu pisut kärbus nagu lumehunnik kevadpäikese mõjul. Liha ise oli veidi rõhke, mis sisefilee puhul ikka kohe väga üllatab - see sigalooma tagavaraosake on ju oma olemuselt üks pehmemaid ja iselagunevamaid üldse! Grillitud köögiviljad olid kellegi liigalahke käega ülemääraselt soolatud. Piprakaste nime kandev pruun ollus maitses küll umbehästi, kreemiselt, võiselt ja rammusalt, kuid pipraga polnud siin nüüd küll eriti pistmist. Ahjaa, vähemalt oli peenemate restode kombekohaste täppide ja triipude asemel taldrikule balsamicoga (?) maalitud restorani nimi "Oliver" - omamoodi lustakas tembuke seegi.

Supipöidlaga pole seekord küsimustki - see saab olema jõuliselt püsti ja rahulolevalt suunurki varrukaga pühkiv. Praepöial jääb selle kõrval pigem röötsakile, ehkki rõhtasendist allapoole ta kah ei vaju, kastme mõnus mälestus hoiab selle päästeparvena pinnalpüsivana. Kas ma aga soovitan? Noh nii ja naa, selle hinnataseme juures leiab Tallinna vanalinnas paremaidki kohti ... kuigi seda supikest tasub ikkagi helpima minna.