Umberto (Pärnus)

Mõnel ettevõtjal on kuraaži rohkem kui teistel pundi peale kokku. Avada Pärnus peale turismihooaja lõppu söögikoht kõlab üsna sõgeda mõttena. Noh umbes sellisena nagu minna kuhugi araabiamaadesse libedusetõrjet müütama.

Avada restoran 100+ kohale ... see kõlab veel võimsamalt. Rajada see kobarpoe peale rajatud üsna tehnilise välimusega hiiglaslikku metallkuuri ... hakkate tajuma selle hulluse suurust?

Ausalt öeldes mõjub see kõik piisavalt napakana, et tekitab austust nagu alpinistil mäejalamil. Ning mõningast lootust, et järsku võib nii suuuuur ogarus olla ka samavõrra edukas? Seda enam et tegemist on itaalia restoga, millel on üsna suur potentsiaal oma pitsasid ja muud kojukande kaudu müüa. Ning mis peamine - suvisel ajal bussijaama ja linnasüdame läheduses ... ehk on neil kokkulepped turismifirmadega, mis hakkavad bussitäite kaupa näljaseid reisijaid sisse kärutama?

Igatahes - tere tulemast itaalia restorani Umberto. Kolmapäevasel töölõpusel hetkel sisuliselt inimtühja saali, mille mitte-põlev gaasikamin ja paberist lauakatted-menüüd jätavad ... ausalt öeldes üsna itaaliapärase mulje :)

Istud maha, vaatad üle koplisuuruse saali kahe avatud köögi ja baarileti poole ning saad aru, et siin on hetkel tööl vist vähemalt 6-7 inimest. Ja kaks kundet. Üritad ette kujutada, mis võiks siin suvel tipphooajal toimuda, kui päike selle metallangaari ja suured klaas-aknad kuumaks kütab ... ohkad ja pöörad pilgu menüüsse.

Hmm, see et menüü on lühike ja lakooniline, see kõlab ju hästi! Ei mingit pungestamist rabada kakskendnelja roaga, mille nimesid ei suuda sa hääldada ning sisu aimata ... kuulge see väärib ometigi kiitust! Lihtne kleidike mõjub usaldustekitavamalt kui kuuekihiline karnevalikostüüm ülemukitud dante seljas.

Esmalt tuuakse lauda ehe itaaliapärane liuake ciabatta tükkide, oliiviõli ja balsamico kausikestega. Kahju et õliks oli valitud mingi eriti neutraalne, sisuliselt maitsetud versioon - itaalia enda oliiviõlide hulgas leidub väga aromaatseid ja iseloomulikke tegelasi!

Esimeseks roaks saab olema küüslaugusupp (zuppa di aglio, 8.-EUR). Tellimise hetkel lausub ettekandja omaette ja kinnitavalt "üks püreesupp", mis tekitab minus hetkeks soovi midagi muud võtta ... aga surun selle soovi alla. Paneme siis saatuse proovile ja vaatame, kas see köök hoolib toidust.

Ojaaaaaa. Hoolib küll! Kerge juustukirmega üleriputatud vedelama kartulipüree konsistentsiga supi pinnal ujub röstsai ja veidi maitsemuru. Aroom lubab ehedat küüslauguelamust - ja seda sa ka saad! Kiirelt läbikuumutatud küüslaugu see parim murdehetk, kus küsla pole enam terav, kuid siiski veel ehe ja äratuntav. Veel hetk hiljem muutuks see pähkliseks magus-mõrkjaks massiks, kuid hetkel mõjub iga suutäis elamusena. Tõsi küll, ma ise oleks põhimassiks kasutanud mitte kartulit, vaid nt (suvi-)kõrvitsat, aga no mis mina italianodest tean.

Teiseks langeb valik grillitud veisemaksale, kõrvale grillitud köögiviljad (vastavalt fegato 10.-EUR, verdure 4.-EUR). Hea valik, kas teate, väga hea!

Tõsi küll, alustan taldriku nõrgemast küljest - köögiviljad olid plassid. Nohjah, asjakohased grillitriibud olid ju kenasti näha ja puha, kuid maitseelamus jäi tuhmiks, justkui oleks neid liistakuid liiga kaua soojas hoitud ning mahl välja lastud. Aga seda tuhmust võib seletada ka muude maitsete hoogsas varjus olemisega.

Maks ise oli parimas küpsuseastmes, pehme ja kreemjas. Kerge balsamicolik hapukus sobis asja juurde päris kenasti, ehkki isiklikult oleks ehk eelistanud jämedalt jahvatatud piprasegu.

Toidu absoluutselt kaunimaid osad olid aga tõstetud omaette pjedestaalidele.

Ühes kausikeses olev majonees kõneles värskusest ja meisterlikkusest - tihe, kreemine, sinepine ... ooo see kausike sai tilgatuks noolitud!

Teises kausikeses olevad herned mõjusid alguses kulmekergitavalt - et no misasja, hernes on hernes - aga siis ka keeltpaitavalt. Ilmselt mingis loomses leemes maitseid endasse kogunud rohelised mummukesed andsid just selle vastu-ootusi-toimiva positiivse üllatuslaksu, mis alati tuju ülendab. Et no lähed maitsma midagi null-ootuste tasemelt ja saad meeldiva maitsepaituse ... umbes sama kui avad suvalise tühja karbi ja seal sees peitunud imearmas kutsikas tõmbab su keelega üle näo :)

Kuidas kõlab siis kokkuvõte? Supipöial on vinks-vonks püsti, rääkides küüslaugu kahekümnekuuest kasulikust omadusest hingestatult nagu söögiusupreester hardunud kogudusele. Praepöial patsutab mõnuledes vatsale, luksatades õndsalt, mõeldes majoneesile, mille soojuses võiks end päästa laviini alla jäänud alpinist. Ja no need herned, no need herned kui korallid Emajões! Uhh ja ohh, minge käige kindlasti läbi - SOOVITAN!