Pärnu linna kulinaarse käekäigu üle võib ainult rõõmu tunda. Kuninga uulitsast Pärnu linna sees on saamas tõeline restoranide tänav. Kas nad kõik nüüd just kuninglikul tasandil toimetavad, on mõistagi omaette küsimus, kuid säherdune areng paneb tunnustavalt noogutama - toovad ju kõik need puhvetid vanasse linnasüdamesse tagasi elu.
Eriti nummi on antud juhul see, et ei toimunud lihtsalt uue resto avamine, vaid hing puhuti sisse tervesse suurde, seni kesklinnas rääbakalt ja hüljatult seisnud vanasse hoonesse. Linnaisad peaks antud juhul tublile investorile küll plaksuga patsi lööma ja auväärsed linnakodanikud asutust oma külastustega toetama.
Aga nüüd siis asjast. Pastoraat Cafe lauad olid kesknädalasel õhtupoolikul kenasti täis. Seda võib mõistagi kanda uudsuse ja uudishimu efekti arvele, aga teeb siiski rõõmu ning lubab asutusest hästi arvata. Teenendajate komme laua juurde kükki laskuda tekitab küll väikest hämmingut, kuid selline kehakeeleline mänguvõte on omamoodi tore.
Esimeseks roaks valin veisesaba supi (7.-EUR). Selle ootamine võtab u 15 minutit, kuid seni tuuakse lauda omaküpsetatud leib ja ürdine määrdeke, mis lubavad veeta mõned maitsvad minutid. Soliidsena mõjub söögiriistade laudatoimetamine spetsiaalses nahkses vutlaris. Muuseas, disainile on selles majas kõvasti ja kallilt rõhku pandud - ainuüksi asutuse kemmerg tasub juba ülevaatamist!
Lõpuks laualemaandunud supike ise jätab aga kahetise mulje. Nojah, kenasti pehmeks haudunud veisesabast rebitud liha on aus ja äratuntava tekstuuriga. Krõmpsjas porru, koriandrike ja kribake tšillikauna annavad mõnusalt särtsu, koduse olekuga nuudlid tummisust. Aga leemeke ise on ausalt öeldes üllatavalt kergeke ja happeline. Härjasaba keetmisest peaks ju saama toeka rammuleeme, mis soendab keha ja kleebib huuled liimjalt kokku. Praegu jäi mulje, et algset puljongit on lahjendatud seenemarinaadiga - neid eri sorti seenepägalaid jagus supikesse ohtralt.
Teiseks roaks sai valitud põdrakotletid (15.-EUR). See valik sai nüüd küll õigesti tehtud. 35 min peale tellimuse sisseandmist saabunud lihavad pallikesed olid supermahlased ja maitsvad, oivalises maitsetasakaalus ja keelele pai tegevad. Röstitud sibulakrõbuskite serveerimine sibulakausikestes on lahe ja maitsev mõte. Esmatorkel rõhkena mõjuvad sparglivarred osutusid aga ideaalses küpsuseastmes olevad - krõmpsjad ja toredad. Omaette kausikestes serveeritud krõbedad kartulisektorid jätsid mind ootuspäraselt külmaks - aga see on juba puhtalt minu viga, mitte köögi süü. Majoneesilaadne kastmeke kannatas paraku sama apsaka all mis supike - liigne happelisus muutis selle üksluiseks.
Kokkuvõtteks aga soovitan seda puhvetit ikkagi. Supipöial on ehk küll veidi röötsakil, aga praepöial see-eest püsti mis püsti. Loodame et nad oma ülilühikest menüüd piisavalt sageli uuendavad, et oleks põhjust minna ja taaskord läbi astuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment