Wabadus (Tallinnas)

Vabaduse platsi ääres suurte klaasseinte taga paikneb Wabadus. Keset veebruarikuud siras päike läbi nende hiigelakende säherduse jõuga, nagu oleks tegu suure kewadega ja kohe saabubki wabadus - wabadus lumest ja plörtsist ja jääst ja purikatest.

Lakoonilise ruumikeelega puhvetis oli lõunasel ajal päris piisavalt rahvast, kuid kõik toimus kiirelt ja ladusalt. Noh võib-olla liigagi kiirelt, aga sellest veidi hiljem.

Kui olin tellimuse sisse andnud, siis toodi lauda midagi teistmoodi ja lustakat. Leivaviilakate kõrval polnud tavapärane määrdevõi või midagi muud ootuspärast, vaid lahedalt kihiline ja värviline kausike. Noh olgu, võib-olla pool emotsioonist tuli sellelt kausilt sillerdavalt päikeselt, kuid rõemsa meele ja hää tuju tekitas see ikkagi ... noh nagu wabadus ju seda peabki tekitama :) Nimelt oli klaari õlikihi all midagi erkpunast ja imemaitsvat. Korduvalt leivatükiga seda midagi koukides oletasin, et tegu on näituseks punase sõstra želeega ... aga hiljem sain teada, et hoopis vaarikaäädikas! Igatahes jubelahe mõte ja teostus ja maitse ja puha.

Esimeseks valisin kahetaktilisest supivalikust "Kergelt vürtsikas pardilihasupp" (Zukkini, šalottsibul, fenkol, kuningservik, laim, tšilli, koriander; 6.30). Zupike saabus nigu zupsti 20 minutiga ja jätkas sama rõõmsal ja erksal lainel. Klaar leemeke oli maitsekas ja vürtsikas ... noh ma ütleks et mitte "kergelt", vaid ikka kohe mõnusalt ja särtsakalt. Vunki lisasid veel värsked tšillirattakesed ja tulemuseks oli mõnusalt õhkav suu ja niiske otsaesine. Rebitud pardiliha ja peenelt ribastatud fenkoli sobisid väga kenasti kokku. Suvikõrvitsa ja seenetükikesed olid küll ju kenasti näha ja puha, kuid peale kerge krõmpsu ei andnud nad maitsele midagi, selles vürtsileemes jäid nad lihtsalt kaotajaks.

Ah et miks ma mainisin, et toiming sujus liigagi kiirelt? Noorhärra tõi nimelt supi ja prae korraga lauda! No kas pole põrssatemp! Noh et ta olla unustanud köögile öelda, et tegu on ühele inimesele minevate roogadega, mida tuleks vastavalt ajatada. Ehhhh.

Aga praad ise jätkas sama positiivsel lainel kui eelmised ampsud. "Röstitud kanafilee" (Porgandikreem, miniporgand, suitsupohl, pastinaagikrõps, mangold, siidrikaste; 12.90) oli tervikuna vägagi mõnus ... seda vaatamata mitmele küsimusele.

Ilmselt sous vide meetodil valminud fileeke oli kõike muud kui röstitud, kuid nii mahlane, et kahvliga torgates ilmus iga kord mini-purskkaevuke. Minu seniste nappide kulinaarsete kogemuste kohaselt algab röstimine kasvõi röstikoorikust või -triipudest liha pinnal, jätkub spetsiifilise lõhna ja maitsega ... noh aga mis mina ka tean. Mõnusalt maitsev ja küps oli see liha nii ehk naa.

Porgandikreem ja liha alla peituvad ahjuporgandid olid mõnusalt magusakad, siidrikaste (kui see ikka oli siidrist?) mõjus karamelliselt, pohlakeste pärlid ei andnud küll mingit suitsunooti kuid sobisid oma kena hapu nüansiga. Kas need punased nahkjad ja õhkõrnalt hapukad (sisuliselt maitsetud) lehekesed olid mangoldi või mingi muu taime küljest, ei oska öelda, kuid see kuhil oli väga raskesti menetletav ja tuim ning söögi suhtes absoluutselt paralleelne nähtus. Pastinaagikrõpsud olid pea ainukesed elemendid, mis nägid ja maitsesid täpselt nii nagu olema pidi.

Nii et selle prae puhul oli kõik kuidagi nihkes ... aga vaata maitses ikkagi hästi! Tahaks nagu norida, aga näe ei nori :)

Seega võtan seda puhvetit soovitada küll! Supipöial hüüab hei-hoo ja hoiab vürtsiõhetusest veidi suud ammuli, aga see on siuke õnnelik õhetus nagu esmase armumise aegu. Praepöial lappab veidi igasuguseid kulinaarseid teatmikke ja revideerib oma varasemaid teadmisi, aga lööb siis käega ja on rahulolev justkui koolipoiss kevadel tundide lõppedes.