Iidses Pärnus pole tegelikult just palju maamärke, mis linna pikka ajalugu meelde tuletaks. Keskaegsest linnast pole tänu nõuka-aja viljastavatele tingimustele sisuliselt mitte midagi järgi jäänud. Aga näe üks tollestsamast nõukogude perioodist pärit restoran on endale patukahetsuse korras võtnud nimeks Embecke (Pärnu jõe keskaegne nimekuju, mis tõlkes kõlab Emajõgi).
Hotellide all paiknevatesse puhvetitesse suhtun ma alati väikese skepsisega - see köök ei pea ennast ellujäämiseks eriti loomingulisusega vaevama ning igahommikused standartsed menüüd võivad tappa ka loominguliseima koka õhina.
Astudes sisse talvise Pärnu restorani tabab esimese hooga tühjusetunne. Saalis pole mitte kedagi. Isegi mitte leti taga. Võtan häälekalt köhatades ja tooliga kolistades mantli seljast ja sätin end istuma. Ei midagi. Mitte inimhingegi! Köögist kostev vaikne kõnekõma annab siiski lootust, et inimkond pole välja surnud ja ehk näen ma veel mõnda elavat hingekest.
Mõni minut hiljem purjetab köögiuksest saali sümpaatse olekuga proua, kes kerge segadusilmega näos vaatab minu suunas, ilmselt mõeldes "kuskohast siin nüüd keset päeva kunde tekkis?" Igatahes saan peale esmase segaduse taandumist oma kätte odavavõitu välimusega napi menüükese, mille kilekaaned peaks vist meenutama rasket nõukogudeaegset patukoormat, mida see kandiline kolehoone tervikuna endas kannab, laiutades hävitatud Endla teatri asemel.
Esimeseks valin mereannisupi (Krevetid, valge kala, sinimerekarp, kartul, küüslauk, ingver, tšilli; 7.-EUR). Mõned minutid hiljem saabub lahke proua abil lauale leib ja või koos meeldetuletusega, et seda suppi tehakse nö nullist ja seega võtab asi veidi aega. No mis seal siis ikka, aega seekord õnneks on, vaatame mida meile siis lauda toodi.
Oi. Kas teate kui hea see esmane kokkupuude oli! Armas väike leivapätsike oli soe ja ohtralt seemneid täis ning koos maitsevõiga kadus see tükk tüki haaval otsekui iseenesest! Või kõrval serveeritud pesto oli küll veidi liiga mõrkjas, aga igatahes huvitav ning isegi minusugune saiapõlgur ei suutnud vastu panna kiusatusele selle krehvtiselt rohelise värskuse ammutamisele saiatükikestega.
Supp saabus nii umbes kahekümnendama minuti pealt. Uhhh ... uhkas siit alles kala ja koort ja krevette ja vürtsi! Kreemine leemeke oli ehk küll veidi maitsetasakaalust väljas: hapukas-vürtsikas-soolakas segu oleks tahtnud veel ka neljandat tuge ehk veidi magusamat nooti juurde, kuid see on juba norimine. Kaladest ja tigudest tihke supi peal ilutsev pontsakas krevetike andis visuaalsele poolele koos tillikoksakesega täiusliku punkti ja kokkuvõttes jäin ma vägagi rahule.
Neljakümne minuti möödudes tellimuse hetkest laekus ka teine roog - searibi (Grillitud searibi, kodujuust, ahjuköögiviljad, mustikad, õunakaste; 15.-EUR). Aijeeee kui lahe! Ma ei mäleta, et oleks kuskil restos näinud taldrikul suureteralist kodujuustu ... ja veel vähem kodujuustu mustikatega! Super, nii välimuse kui maitse osas!
Hmm. Ma ju loobusin tellimuse ajal prae kõrvale pakutud ahjukartuleist, kuid nad on ikkagi taldrikul ... aga teate need olid maitsvaks tuunitud! Ahjuköögiviljad - pigem meenutas see küll rohkem kiirelt üle voki lastud porgandi-paprika-sibula segu, kuid meeldivalt krõmpsjas oli seegi. Õunakaste oli küll veidi õnnetu - omaette napakses serveeritud kaste mõjus maitsetühjana, kuid väikesed poolpehmed õunatükid selles olid vähemalt huvitav nüansike.
Liha aga jäi tiba arusaamatuks. Esmalt tervitas ta küll keelt huvitava magusa paitusega nagu müügimehe mesijutt, aga mida kaugemale sisu poole, seda tuhmimaks ja tuimemaks see kraam muutus. Vaadake ribide serveerimisel on üks väga lihtne kriteerium - liha peab olema nii pehme, et ribid ise välja kukuvad ja liha selle ümber sulab kui mitte taldrikul, siis vähemalt suus, eks ole? Aga näe ei ole. Liha konsistents polnud küll suisa rõhke, kuid igatahe tihke ja toekas mälumine võttis pikapeale isu selle seltsimehega edasi tegeleda. Noh umbes nagu kõuriku kasvatamine - pikapeale vajuvad kasvataja käed jõuetult sülle, kraakleja jaurab aga süüdimatult edasi.
Kokkuvõte tuleb igatahes positiivne. Supipöial on üsna ideaalilähedaselt sirge seljaga nagu preisi soldat. Praepöial küll korraks kõhkleb, meenutades tihkevõitu liha, kuid juba ainuüksi kodujuustu-mustika lisandi eest andestab kõik ja ajab ennastki püsti. Seda puhvetit võtan mina soovitada küll!
No comments:
Post a Comment