Viva (Narvas)

Teha restoran korterisse? No miks ka mitte. Igatahes Narvas Puškini uulitsas on ühes stalinistliku hõnguga hoones ühes majas just nii tehtud. Astud paraadnast sisse koos oma koju toidukotte tassiva mutikesega, aga esimesest plašadkast kõrgemale ei lähe, sest oledki kohal, uksel on kirjas "кафе ресторан «Viva»". Mutike las läheb edasi, tema kvartiira on kõrgemal.

Ehkki on lõunane tund, pole külastajaid näha. Deevuškad ajavad end püsti, pisut vanem neist mahutab ennast mikrokööki, noorem tuleb mulle menüüd tooma, naeratades usinalt ja armsalt nagu püüdlik kooliplika, kes õpetajale kodutööd ulatab.

Supivalikut uurides surusin endas maha soovi võtta oma tavapärast kontroll-rooga ehk seljankat ja peatusin millegi põnevamalt kõlava juures - juustusupp krevettidega (5.50 EUR). Mnjah, kogu põnevus aga jäigi menüüsse. 15 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauda kausitäis kreemist vedelikku, mis maitses nagu ... noh ma ei teagi ... kuumaks aetud petipiim? Või siis keefir ja rammusa toidukoore segu? Ehk siis ausalt öeldes ei kuidagi. Supi pinnale riputatud lusikatäis soolaseid juustugraanuleid muutusid leeme sisse vajutatuna juustupalliks, keeldudes tihkes vedelikus lahustumast. Kausi põhjas olid küll ka krõmpsjad krevetid, aga ka nemad olid keeldunud supiga suhtlemast - leemel endal polnud ei krevetilõhna ega maitset.

Teiseks roaks valisin ilmselt kohviku frimaroa staatuses oleva kanašnitsli Viva (9.-EUR). Kõrvale köögiviljad (2.-EUR). Köögist kolksuma hakkava haamri kuulmine tegi meele rõõmsaks, et näed ikkagi a la carte ja puha! Kui taldrik nii u 25 minuti pealt lauda jõuab, püsib rõõm edasi - hea näeb see kraam välja küll. Aga sinnapaika see rõõm jääbki. Šnitsli paneeringuks on kasutatud ilmselt kõige odavamat juustulaadset toodet, mis erinevalt pärisjuustust ei veni ja ei maitse. Üldse. Aga see-eest mõjub plastikuna. Liha selle kooriku sees on küll aus ja mahlane, kuid see-eest igav, maitsestamiseks oli sellest ainult lahkelt soolaga üle käidud.

Aga õnneks oli praes ka helgeid hetki. Nende hulka ei kuulu küll talviselt mõttetud kurk ja tomat. Apelsiniviilud ... pfff ... odavköögi tunnus. Küll aga kohtun ma alati hea meelega oliividega, ka nende kõige odavamas vormingus. Näpuotsatäis koreapäraseid porgandeid polnud küll ootuspäraselt krehvtised, kuid meeldivad siiski. Kapsa-porgandi salat oli mõnusalt läbi marineerunud ja kogu taldriku üks maitse-elavamaid hetki. Noh ja eraldi kausikeses serveeritud külm majoneesikaste aitas ka plastik-koorikus kanaga toime tulla.

Ei. Seda puhvetit ei soovita ma mitte. Rõõmutult kere täis parkida saab seal küll, aga see on rubriigist "funktsionaalne toitumine". Supi- ja praepöial võtavad võtavad üksteise ümber kinni ja patsutavad lohutuseks üksteise seljale, noh selles mõttes et on olnud ka hullemaid söömaaegu. Restorani ambitsioonidega, aga sööklaliku teostusega asutis.