Fork resto (Tallinnas)

Maikuine Tallinn tervitas lõunapoolt sisserännanut sähandse külma tuulega, mis kulmukarvad kardinana silmadele surus. Seetõttu sisseastumine sooja ja tuuletusse ruumi mõjub juba alustuseks hästi.

Kuhu ma siis astusin? Avastasin, et ühe ma-ei-tea-kui-mitmenda loomelinnaku sisemuses asub puhvet nimega Fork. Hmmmm, mis see Fork nüüd parem on kui kahvel? Aga las ta olla. Üle tuleb ikka vaadata.

Uurides veebist oma teekonnale jäävaid toidupesasid avastasin üllatusega, et seesinane putka olla siin juba aastaid ja seega ma olen tast kümneid ja tosinaid kordi mööda kapanud, aga näe. Hoovipealsesse korpusesse jääv asutus on teada vaid nendele, kes on ninapidi nutimasssinates, tänaval kõndijale ei paista ta ühestki otsast kätte.

Suur betoonsaal on hea käega sisekujundaja nõul ja jõul kaotanud oma algse kõleduse, jagatuna raskete kardinate ja eritasandiliste ning -ilmeliste lauakestega omaette nurkadeks. Klaasseinte taga tuulas tärkav loodus vahtraõisi pillutada ja sakutas tüdrukute mantlisabasid. Düdüll, ütleks selle
peale. Noh lihtsalt selleks, et mitte öelda idüll.

Esmane tajuhäire tabab sel hetkel, kui üritad kokku viia nimetust "resto" ja lahtioleku aegu: 8.00-16.30. See on ju söökla, joppenpuhh! Sisse astudes saad aru, et ongi söökla. Siuke moderne ja elbakas, aga ikkagi söökla. Et võtad kandiku, libised mööda reelingut, teed oma valikud ja maksad enne lauda suundumist kassas valiku kinni.

Et miks elbakas? Aga kasvõi selle tõttu, mil moel tänast valikut kundele näidatakse. Mis näidatakse ... pfff ... kuvatakse! Projektoriga seinale ja liikuvate piltidena, vaheldumisi maakeeli ja anglikaani murdes.

Kahest supist võtan "vürtsikas sealihasupp", mille kohta piiga viipab - et näe sealt saate ise võtta. Oookei. Aga prae saab ikka siit? Sealihaguljašš paluks! Neiu küsima - kas suur või väike, osutades naeratades kahte eri mõõtu taldrikutele. Noh ma ju sihuke nääps, eksole. Seega võtan väikese. Aga ei sellega pole tellimus veel tehtud, valida tuleb salatite ja lisandi vahel, aga neist ma räägin eraldi ja pisut hiljem, nõus?

Igatahes. "Vürtsikas sealihasupp", väike ports 2.10. Jaaa-jaaa - kaks eurot ja kümme kobikast! Veider hind, aga see-eest pisitilluke. Tihke ja toekas, tulvil kartuli-ja porknatükke, pehme-pehmeks keenud sealiha. Aasiapärase tervitusega shiitake seente kribalate ja mingite idukeste näol. Pole paha. Aga vaevu leige. Ja "vürtsikas" ... mismõttes??? Noh olgu, kui kausike tühjaks saab, siis ju mingi vähene õhetus jõuab kohale, aga minu isiklikul skaalal on see "normaalne" või isegi "minimaalne", sest päris ilma vürtsita ma ei oska ühtegi suppi teha.

Ahjaa, supiletis oli ka leivakorv ja kausid määrdevõiga - see hapukas-ürdine segu sisaldas vist ka kapparitükikesi ja maitses küll päris kenasti.

Ja nüüd siis tagasi prae juurde. Noh see mis väike guljašš pidi olema. Sihuke piiisike, 4,50 maksev. Vaata väikeseks ei oskaks ma seda küll kuidagi nimetada.

Kõigepealt palusin piigal asetada peedisalat - see osutus kergelt kooreseks ja üsna mage-mahlaseks. Seejärel porgandisalat - meeldivalt hapukas ja samuti koorene. Lisandiks valisin köögiviljad ... ehh ... vaevu maitsestatud keedetud külmutatud valmissegu brokkolist, porganditest ja ubadest. Aga igatahes sai sel hetkel taldrik täis ja ma jõudsin imestada, et kuhu siis see guljašš läheb ... kui juba maandus korralik kulbitäis sealihahautist senisele kuhjatisele selga koos küsimusega "kas piisab või panen veel?" Kuhu-kuhu siin veel panna, aitäh ja tänan väga!

Miks seda tomatist seapada nüüd guljašiks nimetama peaks, sellest ma nüüd päris täpselt aru ei saa. Aga eks ma olen kulinaarias nõrk kah. Kas seda samas maitsvaks mainida ... noh ega ta ju paha polnud. Täiesti söödav ja pehme ja puha. Ja palju!

Et mis siis nüüd kokku öelda. Supipöial on pisut nördinud ja torkab käed püksitaskusse. Et "vürtsikas" ... nomida!? Leige nii temperatuurilt kui maitselt! Praepöial on veidi leebemas meeleolus, patsutab tihkelt täis vatsa ja noogutab laisalt, aga siiski pigem positiivselt. Aga nüüd lisandub pöialdele lähedalseisev nimetissõrm, libistab koos pöidlaga universaalset raha-liigutust teha ja vaatab siis küsivalt otsa. Et kuulge seltsimehed, Tallinna kesklinna serva peal 6.60 eest kõht täis süüa, kas see pole siis ka midagi väärt, mh-ah? Igatahes - omaette kohaleminemist see koht väärt pole, kuid kui möödaminnes on vaja funktsionaalselt toituda, siis võib sisse astuda. Kas ma aga soovitan? Ei siiski ei soovita.