Chinahouse (Narvas)

Narva sõjajärgselt roppe kortermaju täisehitatud karpide vahele jääb üks kentsakas kollane puithoone. Noh umbes nagu erksalt värviliseks võõbatud vanaaegne üleskeeratav tibu tinasõdurite keskel, ainut et siin on tibu väike ja sõdurid mornilt suured.

Peatusin selle tibumaja ülekorruse kambrikeses ja imbusin sisseastumise hetkest peale läbi spetsiifilisest magus-vürtsikast aroomipilvest, mis ümbritseb igat hiina või muud aasia kööki viljelevat puhvetit. No aga mis lõhnu siis alumisel korrusel paiknev kärts-kitšilik Chinahouse veel levitama peaks?

Astusin asutusse sisse üsna avamise hetkel 12 paiku ja olin esimene ja kogu soorituse lõpuni pea ainumas külastaja. Teenendus oli viisakas ja enam-vähem korrektne, kiire ja asjalik, kuigi ilma liigsete viisakusteta ja "kuidas-maitses" pärimisteta. Noh ja mõistagi venekeelne, aga see on Narvas vaikimisi eeldatav, nii et minu jaoks pole see ei hea ega halb.

Kuna ma vürtsikate roogade peale kiunund enamasti vaimustunult, siis otsustasin minna seekord teist rada. Valisin nimme ilma piprakaunaste tähistusteta road, vaatamaks, mida selle köögi maitselahjem ots ka pakub.

Esimeseks valisin supi poeetilise nimetusega "Hommikune udu" (tihke spinatisupp mereandidega, 4.90), mis saabus lauda viie minutiga. Triiki täis kausike tärklise ja muna abil tihkeks paksuks aetud leent lõhnas eksimatult ja meeldivalt kalakraami järele. Tibatillukesi krevette ja suuremaid lõhetükke leidus kausis lisaks spinatile ohtral. Magus-soolakas leem oleks küll tahtnud happelist-vürtsikat tooni juurde, aga eks see oligi siis tömpkeelsele publikule orienteeritud. Igatahes vastas taldriku sisu täpselt sellele, mida oli lubatud - tihke ja mereanni-rohke.

Teiseks võtsin "Praetud hai Ti Ban" (šampuses hautatud haifilee lõigud seente ja köögiviljadega; 40% allahindluse tõttu hind 5.85). Selle eksootilise ootusega roa laudajõudmine võttis aega u 30 minutit. Köögist algava ja kuni lauale maanudmiseni kostva särisemise põhjus oli roa serveerimine ahjukuumaks aetud malmalusel, mis oli omakorda kaetud serveerimiskaanekesega. See kaane mõte polnud kuigi hea, sest ägedalt keev (jällegi tärkliseküllane) kaste mullitas kaane alt mitte kuigi apetiitselt välja ja nõrgus laualegi.

Roog ise oli lihtsam kui olin võtnud arvata. Tihke tekstuuriga, aga lihtsalt hea maitsega kala oli küll kohati kena karamellise koorikuga, kuid ei-mitte-millegi poolest haikalasem kui mingi muu valge lihaga vee-elukas. Õrnalt magus-hapus kastmes haudunud brokkoli ja beebi-maisitõlvikud ei lisanud roale mingeid erilise maitsenoote, isegi peenelt viilitatud seened polnud endast maha jätnud mingit maitsejälge. Üksikud ingverilaastukesed olid ainukesed vihjed sellele, et roog pärineb köögist, mida eurooplane peab vaikimisi vürtsikaks. (Jah, ma tean väga hästi, et põhja-Hiina ja eriti selle mandrisisemusse jäävad gastronoomilised regioonid ei ole vürtsikad, aga ma räägingi siinsetest ootustest).

Kuidas siis üldistada? Kuna läksin teadlikult seda teed, mida tavaliselt hiinakates ei tee ehk et valisin vürtsivabad road, siis vastab tulemus täiesti ootusele. Vähem kui 11 euro eest saadud kuum ja toekas kalakõhutäis ei viinud küll kulinaarsele kirgastumisele, kuid ei andnud põhjust ka nuriseda. See, et jätsin kasutamata lauale toodud maitsetuunijaid, oli minu enda täie mõistuse ja selge teadvuse juures tehtud valik. Olen üsna kindel, et valinuks ma siinsamas teised road, siis laulaksin heleda häälega hosiannat, ise õnnelikult vürtsi-higi pühkides. Nii et võtan seda puhvetit soovitada ning ilmselt proovin isegi hiljem midagi maitserõkkavamat. Muuseas - ka kohvi oli siinmajas päris hea!