Piparmünt (Pärnus)

Vaata kulla sõber, kui sa järgmine kord oled Pärnu rannarajoonis jalutamas, siis ma soovitan sulle ühte pesakest. Kõigepealt aga tee tiir rannas, torka korraks sõrmed vette, kuula kajakate krääkslemist, hinga kopsud täis mere ja päikese käes soojenevate rannapargi mändide lõhna ... kõnni endale korralik isuke naha vahele ja siis sea sammud Papli tänavale. Seal eramajade armsas madalas reas on end sisse seadnud puhvet nimega Piparmünt.

Mina juhtusin sinna pärastlõunasel ajal ja veel-mitte-hooajaliselt tühjal tunnil ning olin üks väheseid kundesid. Viisakas-naeratav-hoolitsev suhtumine ja päikeseline söögisaal andsid väga hea sissejuhatuse. Parasjagu hooviterrassile sattunud noorte inimeste punt imearmsa koerakutsikaga lisasid rõõmsat elavust.

Tere-palun-tänan. Tellimus sai kiirelt antud ja võetud, viie minuti pärast toodi lauda ka ooteampsuks leib-sai koos kanamaksapasteedi ja määrdevõidega. Pasteet oli delikaatne, kuid siiski meeldiv, sobides oma õrna ja õhulise tekstuuriga pigem saiatükikesega ampsata. Toorjuustupõhine ürdine kreem passis kenasti tumeda, ehkki tahkevõitu leivaga proovida. Samale taldrikule nõristatud hapukas-ürdine maitseõli sobis mõlema maheda mekiga päris kenasti.

Kahekohalisest supivalikust võtsin lakoonilise, aga huvitava kõlaga "Küülikuborš" (7.-EUR). 15 minutit hiljem toodi lauda vahvalt vormistatud taldrik, millel kaanetatud kauss, hapukoorenapake ning soojaks lastud saiatükk. Hapukoor oli tuunitud sellesama rohelise ürdiõliga ning mõne rohelise lehekesega ja nägi välja nagu värskus ise. Kuum leemeke lõhnas veidi seisnud peedi järele ... noh kevadine aeg, mis seal ikka, kuskohast sa seda värsket peeti ikka võtad. Magusakas ja mõõddukalt happeline leemeke maitses väga hästi kuni viimase tilgani. Peenelt kõrrestatud peet oli päris parajas küpsusastmes, rebitud küülik perfektselt pehme ja tuntavalt selge maitsega. Ilus ja puhas sooritus, kaunike tulemus. Kõik kena,viks ja viisakas nagu tubli kooliplika päevik, kus viied rodus ja lillekesed sisse joonistatud ning puha.

Praevalikuks jätkasin küülikurada ning võtsin "Küülikukoiva konfit; kaalikapüree, odrakruup, punase mustsõstra-punase veini kaste" (12.-EUR). 33 minutit oli tellimusest tiksunud kui noorhärra tõigi taldriku lauda ja küsis, et kas võib selle veinikastme toidule lisada - kena liigutus, kas pole? Väike kastmekannuke nõristati tühjaks nagu kevadise aedniku poolt päästev vesi lillepeenrale - ettevaatlikult ja samas oskuslikult.

Pikalt küpsenud küülikukoib oli pehme nagu kord ja kohus, liha lagunes luudelt ja sulas suus. Tõsi küll, maitses oleks ehk oodanud mingit ürdikest, nt klassikalist tüümiani, kuid ka praegune versioon oli kenake. Taldriku põhja laialimääritud kaalikapüreed ei õnnestunud kuidagi omaette maitsta, sellel laiutav sõmer kruubipuder maitses aga kenasti nii koos sellega kui ilma. Astelpaju karva veidrad suuremullised täpikesed nägid küll välja põnevalt erksad, kuid nende tekstuur oli pigem eemaletõukavalt limane ja maitse igavalt hapu. Veinikastme lisamine oli aga hea mõte, ilma selleta oleks poole söögi pealt veidi nukker hakanud, sest kõik muu taldrikul oli pigem ala- kui ülemaitsestatud. Kui võrrelda taaskord koolipäevikuga, siis see kuulus pigem samuti tublile, kuid veidi hajevil poisile. Kõik vajalik oli ju olemas ja kirjas, aga ilma liigse entusiasmita, see-eest päeviku tagakülg on täis joonistatud veidraid kriipsumehikesi.

Arve maksmise hetkel üllatas samasse karpi paigutatud mini-küsimustik. Sellistest külastaja kiusamise katsetest ei saa ma kunagi päris hästi aru - oletame et päeva jooksul saate kaks-kolm täidetud lehekest ... mis järeldusi sellest saab teha? Ehk ainult konkreetse vahetuse  teeneduskvaliteedi kohta? Pigem võiks olla nt kolmes keeles soovitus anda tagasisidet TripAdvisoris või puhveti enda FB lehel vms. Aga noh, las ta olla.

Et siis kokkuvõtteks: supipöial naeratab päikesesse ja kõnnib sirgel seljal tagasi rannaparki, praepöial loivab pisut igavledes järele, kuid üldjoontes püsti on temagi. Kauni ilma ja hea tuju koosmõjul soovitan aga seda puhvetit igatahes külastada!