Tsaar (Tallinn)

Südalinnas läbi hiljuti üks vana hoone niiiii põhjaliku uuenduskuuri, et püsti jäi sellest vaid fassaad, taha aga kerkis pood ja parkimismaja ja mida veel iganes. Aga selle vana ja väärika paekivimüüri ukse taha tekkis vaikse popsatusega restoran. Sihuke uhke. Nimeks ülimalt pretensioonikas "Tsaar".

Esimesed paar kuud on möödunud, köök peaks olema ennast nüüd käima jooksnud, paras aeg minna kohta üle vaatama, mis arvate?

Sisemus on tõepoolest sel puhvetil väga väärikas alates lühtritest kuni helisise vorminduseni ehk vaikse klaverisulinani välja. Kuldsed söögiriistad ja asjakohase õhkõrna slaavi aktsendiga eesti keelt rääkiv viisakas noorhärra. Tõsi küll, et lõunasel ajal olin ainumas kunde ... see paneb veidi imestama, aga olgu, tegu on laupäevaga ning kontorirahvast linnas pole.

Juhuslikult valisin sellise laua, kuskohast oli kenasti näha köögi ja saali vaheline teenendusaken ning seetõttu sain enda jaoks jäädvustada nii mõnegi kõneväärse hetke. Üsna tellimuse sisseandmise hetkel asetati sellele aknalauale vastav taldrik, tõmmati kuskilt ülevalt alla sooja kiirgusega lamp ning viidi taldrik vajaliku temperatuurini - see näitab, et kunde on siinmajas kui mitte tsaar, siis kuningas igatahes!

Ooteajal toodi lauale taldrik aromaatse pehme ja seemneküllase leiva viiludega ning määrdevõi. MÄHERDUNE määrdevõi! Oi sa püha tsareevitš - no oli see vast maitsev! Päikeseküllaste tomatitega segatuna oli siin tunda nii mõnusat elavat haput kui võimendavat soolast ja või enda rammusat kreemisust. See kõik oli nii külluslikult hea, et noorhärra pakkus - kas toon teile veel? Jaotsemuidugi, paluntänan jah!

Esimesek roaks valisin "Uhhaa tsaari moodi" (9.50) - no kuidas siis teisiti sellenimelises kohas!? Küsisin et mida see siis tähendab ka ... sain vastuseks et "väga maitsev ja paljud võtavad". Noh olgu.

Et supi saabumiseni läks 25 minutit, sellest pole hullu. Tsaarid ju ei kiirusta. Lambi all soojenes koos supikausiga ka pisike lõhekalaga tehtud pirukake - no kas pole kena lisand! Väike napake hapukoorega - jälle tore. Leem ise aga ... hmm no ma nuusutasin ikka kohe mitu korda ... no ei olnud mingit kalalõhna! Kerge köögiviljane magus vine oli, aga kala netu. Noh olgu, leemes kalaliha ju oli ja koguni kahte sorti ning palju ... aga kala lõhna ja maitset leemel polnud. Ehhh. See-eest leidus küll kartulit ja porknakest ja vist ka juurselleri ribakesi. Aga maitset polnud noh! Peaaegu üleüldse ei olnud. Jällegi - õrn köögiviljane magus šmekk oli tunda, aga ei soola, ei pipart, ei elustavat happekest. Mida lusikatäis edasi, seda igavamaks see tulikuum suptšik muutus. Ei päästnud seda igavust isegi väike lõhepirukake, ehkki see vähemalt oli üsna maitsev.

Teiseks roaks sai võetud "Kiievi kotlett grillitud miniköögiviljadega ja kartulipüreega" (11.90), mis jõudis lauda 40nda minuti pealt, kusjuures komanda toit serveerida anti kööki alles siis kui supitaldrik minema viidi - jällegi pisiasi, aga kundest hoolitakse, mitte et köök tegutseb omas tempos ja kunde vaadaku kuidas ta hakkama saab.

Hetk enne seda kui taldrik minuni liikuma hakkas, nägin, et kokk tiirutab mingite pudelitega taldriku kohal. Jõudsin juba sisemuses ohata, et no kas jälle esitatakse taldrikul kontseptuaalset kunstilist etendust täppide ja triipude keeles!?! Aga õnneks ei, klassikaliselt serveeritud taldrikule oli lihtsalt servadele nõristatud midagi vedela pesto sarnast.

Kaunilt kolmekiireliselt serveeritud kartulipüree oli kreemine ja lihtne, pigem mage kui mingit maitset omav. Sellele peale raputatud leivapuru lisas küll visuaalset struktuuri, kuid maitse mõttes jäi sama mitte mingisuguseks nagu püree ise. Grillitud miniköögiviljad: vahva beebi-suvikõrvitsake ja trendikas-tüütu sabaga beebi-porgand olid vähemalt pehmed, kuid magedad ... noh olgu, võibolla ei peagi grillköögivilju balsamicoga või milegi muuga õilistama, kes olen mina et seda soovitada.

Aga Kiievi kotlet oli vähemalt puhas klassika! Või noh, ütleme et üks klassikaversioonidest, kus kana rinnafilee täidetakse ürdivõiga ja praetakse niimoodi, et tiivakondike jääb uhkelt liha külge turritama nagu tiivuline poola husaar hobuse seljas. Välimuse eest annaks siin kohe 10 punkti kümnest ... aga vaata sisemuse eest annaks ehk kolm punkti välja pingutada. Paneering oli mingil veidral kombel mitte krõbe, vaid nahkjas. Liha ise kuivavõitu ja üsna maitsetu. Ürdivõid oli ... aga kõigi Petseri pühameeste nimel ... no ka see ei maitsenud mitte kuidagi. No oleks siis kasvõi küüslaukugi sinna pandud, kui talvised ürdid midagi peale rohelise värvi lisada ei suuda.

Muuseas isegi see vedel-õline pestokaste, mis taldriku servadele nõristati, isegi see maitses ... noh nagu lihtsalt toiduõli!

Kokkuvõtte asemel tahaks käega rehmata, aga nii vist ei saa. Vaadake kulla velled, kui te panete oma asutusele nii pretensioonika nime ja näete nõnda roppumoodi vaeva välimuse kallal, siis võiks maitsetesse ka panustada, kas ei? Tsaari kokana ei saa töötada tömpkeelne isend, kes üritab maitsetasandilt sobituda nõukogudeaegse dieetsöökla ja piimasaali vahele. Noh olgu, maitsevõi oli küll ülimaitsev erand selles üldises halluse meres, nagu kuumavereline lõunamaalane kaamete põhjamaalaste keskel. Igatahes on nii supi- kui praepöial lõdvalt allapoole rippu.
---
pilt isetehtud